KÄSUD ja KEELUD

Olin just mõtiskluse “Bonsai ja võsa vahel“ „Kodutohtrile“ ära saatnud kui tuli uus mõte. Kuidas sõnastada, et ärge keelake ega käskige, vaid kasutage dialoogi. “Dia” tähendab kreeka keeles  “läbi-“. Dialoog on läbi- või selgeks rääkimine (mitte kahekõne, nagu tavaliselt kasutame), et osalised saaksid ühtemoodi aru.

Ma ei saa ju kirjutada: “Ära ütle „Ära mine või ära tee…“”, sest sellega teen ise seda, mida teistel soovitan vältida.  

Sageli ei näita keelamine seda, millist käitumist me lapselt/teiselt tegelikult ootame: “Ära jookse” ei ütle, kas ta peaks seisma jääma, jalutama või istuma. Parem oleks „Võta hoogu maha“, „Palun rahulikumalt“vms.

Keelamine viib segaduse ja ebakindluseni; käskimine võtab ära iseseisva mõtlemise, omaalgatuse – mõlemad võivad tekitada trotsi. Parem oleks olukorda arutada, esitada suunavaid küsimusi, nii et laps ise oma tõe avastaks. Oma tõde ja tahe arendavad ja motiveerivad palju rohkem kui kellegi käsk või keeld. Mõtlesin parajasti, kuidas seda kõike kirja panna,  kui juhus tuli mulle appi.

…Rannas oli minu kõrval isa 6–7-aastase tütrega. Kuulsin tahtmatult (varsti juba tahtlikult) nende juttu pealt. Isa ei käskinud ega keelanud oma tütart,  vaid küsis: “Aga mida sa ise tahad?”, “Mida sa sellega tahad saavutada?”, “Mis sa arvad, mis siis võiks juhtuda?” Nii aitas ta tütrel oma küsimustega selgusele jõuda, mida ta tahab, mida üks või teine tegevus endaga kaasa toob. Näiteks sai tütar aru, et ta võib küll vette minna, aga kuna vesi on veel jahe, siis ainult mõneks minutiks – muidu võib ta külmetuda ja siis ei saagi järgmisel päeval randa tulla.

Kui nad hakkasid ära minema, pani tütar ilmselt asjad kotti läbisegi. Isa ei käskinud ega keelanud, vaid küsis: “Kas sul on sõpru, kelle kodu on alati puhas ja kõik asjad korras?” Tütar vastas jaatavalt. Siis küsis isa: “Aga kas on ka selliseid, kelle kodus on segadus ja mustus?” Tütar vastas jälle jaatavalt ja rääkis, kuidas nad kellegi juures ei suutnud ühte mänguasja leida. Isa küsis edasi: “Mida sa arvad, kuidas oleksid toad puhtad ja korras? Mida sina saaksid selleks teha?” Nii see jutuajamine jätkus. Isa selgitas: “Sina kasvad suureks, sul saab olema oma kodu ja lapsed. Kes siis korda peab? Aga kuidas sa seda siis oskad, kui praegu ei õpi?” Ja tütar pani oma asjad korralikult kotti.

Kogu see jutt oli nii tark ja õpetlik, et ma lausa vaatasin, milline see mees on. Täiesti tavaline, ta ei olnud seda tarkust ilmselt ülikoolis ega kursustel õppinud, vaid  kodust kaasa saanud. Ta elaski nii, see oli tema tõde. Ma tänasin mõttes seda meest, et ta aitas mul selle mõtiskluse kirja panna.

Tuleta oma elust meelde erinevaid juhuseid ja ilmselt tuleb meelde, millal tegid midagi hea meelega ja millal püüdsid kõrvale hiilida – millal tekkis trots.   . Mõtle, millist käitumist ja hääletooni ise teiselt inimeselt ootad. Kuula oma häält. Käskiv, keelav, halvustav ja vinguv kõneviis ei vii sihile.

Omavahelised sõbralikud arutlused ja suunavad küsimused õpetavad lapsel (ja ka täiskasvanul)  oma tegevuse tagajärgi nägema, ise sobivat lahendust leidma, aktiivselt valikuid tegema ja oma elu elama. Ja muidugi on tähtis isiklik eeskuju. Mitte ainult see, kui teadlikult lapsele midagi näitad või seletad, vaid eriti siis, kui ta näeb kõrvalt.