muretsemisest
MURETSEMISEST
Võrreldes mitme, ka vaesema maaga inimestega, oleme me kinnnisemad ja muretseme rohkem. Me muretseme tagantjärgi, et tegime valesti või tegime valesti, muretseme selle pärast, mis on juhtunud, kuigi me ei saa olnut enam muuta. Võiksime pigem teha järeldusi, õppida, et järgmine kord teisiti käituda.
Muretseme selle pärast, mida veel ei ole, mis võib ju juhtuda, mida kardame. Selle asemel, et tänasest rõõmu tunda, muretseme, igaks juhuks, ette. Isegi kui teame, et suure tõenäosusega enamus sellest ei juhtu mitte kunagi. Viimasel ajal olen üha sagedamini märganud, et keegi muretseb endale koera, auto, maja, lapse!
On nii „häid“ muretsejaid, kes muretsevad ka selle pärast, et tal ei ole praegu ühtegi muret!
Muretsemine on tegevus, istume ja tegeleme sellega. Muretsemine võtab palju energiat, surub alla, keskendub probleemile ja sellises seisundis on raske leida lahendusi ja väljapääsu.
Muret tundma on tunne, mis tekib enamasti siis, kui kõik ei ole eelnevalt piisavalt hästi tehtud või mingi tuleviku asi piisavalt ette valmistatud. Tunneme muret, kas laps tänavat turvaliselt ületab, kas ta õpib hästi, kas emal tervis korras, kas isa saab aiatööga valmis, ega mind ära koondata jne.
Muret tundes peaksime pigem analüüsima, mida mina saaksin teha, et kardetavat ära hoida. Palju viljakam oleks koos lapsega veel mõned korrad tänavat ületada ja põhjalikult seletada, millal ja kuidas seda teha, tunda huvi ta õppimise vastu ja vajadusel seletada, käia emaga arsti juures või metsas jalutamas, teha paar päeva koos isaga tööd, vestelda oma ülemusega ootustest ja tulemustest jne. Teha omalt poolt kõik, mis võimalik ja siis saatust ja elu usaldada.
Murede ja raskustega on targem tegelda siis, kui nad käes on. Kusjuures tegelemine ei tähenda selle sisse uppumist, vaid pigem astuda mõttes samm tagasi, et näha pilti terviklikult, mis aitab paremini leida ka lahenduse võimalusi.
Selle aja ja energia, mille raiskame muretsemisele, võiksime kasutada hoopis elamisele, rõõmustamisele, suhtlemisele, ilu nägemisele. See ei ole sugugi kerglane suhtumine ellu ega pea liiva alla peitmine, vaid elurõõmus ja edasiviiv hoia