Aasta

Mõni aasta tagasi sain ma uue aasta algul kirja oma välismaa sõbralt, kus oli kokkuvõte tema eelmisest aastast. Kui see oli üllatav kiri, siis järgmisel aastal sain selliseid juba mitu.

Nende eeskujul hakkasin ka aastavahetusel kokkuvõtteid tegema, küünlavalgel ja vaikse muusika taustal meenutasin eelmist aastat, vahel vaatasin ka märkmikku ja panin kirja, mida rõõmustavat ja kurba ta mulle tõi. Peagi muutus selle sisu või õigemini rõhuasetus. Faktiline mis-millal materjali asemele tuli analüüs, milliseid vigu tegin, mida kasulikku ja õpetlikku ma selle aja jooksul õppisin. Ajalise järjestuse asemel pöörasin enam tähelepanu teemadele / valdkondadele.

Siis sain aru, et tagantjärgi meenutamine ja analüüs on poolik, kui puuduvad eelnevad plaanid, sihid ja eesmärgid. Kui ma need  aastavahetusel kirja panin, siis oli aasta pärast hea võrrelda, mis oli  täidetud, mis meelest läinud või tähtsuse kaotanud, mis uut oli juurde tulnud. 

See meenutab logoteraapias (mõtteteraapia, psühhoteraapia suund) kasutatava logoanalüüsi algust, mis aitab ennast paremini mõista, aru saada, mida tahame, mis ja miks juhtub, millele keskendume, mida õpime, kuidas kujundame oma elu.

Igaüks, kes tahab ennast ja oma elu paremini teadvustada, võib enda jaoks praegu tähtsate valdkondade (ise, pere, sõbrad, õppimine, töö, välimus, reisid, sportlik vorm, kultuur, kodu jne.) kaupa plaanid teha. Kasulik on neid aegajalt üle vaadata, mõtiskleda, täiendada, midagi lisada, mõne taha kirjutada „täidetud“ või „pole enam oluline“.

Oluline on teha vahet, mis on

• siht /suundumus – s.o mille poole lõputult püüelda, aga päris valmis ei saagi: olla hea abikaasa, ema, isa või spetsialist, mugav kodu, hoolitseda enda eest jne
• eesmärk – s.o. konkreetne ülesanne ja tähtaeg: kursus, diplom, projekt, reis, remont, laps läheb ülikooli, võistlustulemus jne. Teatud päeval saab väita, et see on tehtud või jäi tegemata ja teha linnuke või kriips.

Eesmärgid peaksid olema oma sihtidega kooskõlas, neid toetama. Kui ei, siis tuleks mõelda, kas mul seda ikka vaja on.

Kui plaanid tehtud, on lihtsam oma tulemusi-tagajärgi hiljem analüüsida ja hinnata. Seda teeme ju enda jaoks ja tuleks teha ausalt, ei ole mõtet ennast petta, plaanida saavutamatuid eesmärke ja hinnata poolikuid tehtuks. Küll aga võib juhtuda, et miski ei ole enam oluline ja siis ei olegi vaja täita, mis sest, et punktina kirjas. See tuleb siis teadlikult „maha tõmmata“

Sellise analüüsiga märkame varsti, kuidas justkui juhuste reast, pisiasjadest saab meie saatus, elu.