Abistamisest

Me teame, et teiste abistamine on ilus ja tänuväärne tega, seda tuleb alati võimalusel teha.

Aga kas ikka on? Mis on abistamine?

Vahel on sellega keeruline lugu: mina enda arvates lähen appi, kuid teine võttab seda sekkumisena, isegi alandamisena, nagu ta ise ei saaks hakkama.

Meenus üks minu jaoks väga õpetlik lugu: ühel koolitusel pidi iga osaleja kaasa võtma mingi asja, mis iseloomustaks teda. Ühel naisel oli paberilehele pandud  juurtega väljatõmmatud lill, mis hakkas juba närtsima. Mina istusin kohe kraani kõrval, tahtsin „aidata“ ja piserdasin juurele veidi vett. Naine kiljatas. Ma ei saanud aru. Järgmisel päeval, kui arutasime, ütles ta, et tahtis näidata, et ta on ära kuivanud, nagu herbaariumis ja mina rikkusin selle ära.

Vahel võib olla ka vastupidi.

Ühel ligi kahekuusel koolitusel läksid üks must robustsevõitu mees ja väga enesekindel uhke naine esimestel päevadel vaidlema, siis ägedalt riidu. Minu arvates naine provotseerisr, süüdistas meest asjatult ja olin juba tõusmas, et minna toetuseks mehe poole. Kuid siis vaatasin talle otsa ja sain aru, et ma parem ei lähe, tal on jõudu, et ise olukord lahendada.

Kuna mehe sõnavara oli pehmelt öeldes valimatu, läks mitu osavõtjat naise poole. Viimasel õhtul rääkisime selle mehega ja siis ta küsis, miks ma talle appi ei läinud. Vastasin, et ma uskusin temasse, et ta saab sellega ise hakkama.

Koolituse viimasel õhtul lõpuringis sai iga osaleja anda tagasisidet ja see mees ütles, et ta kuulis sel koolitusel oma elu parima lause „Ma uskusin sinusse.“”

Selgub, et abistamisega on vahel lugu keeruline: esimesel korral läksin enda arvates kohe appi, kuid teine võttis seda räige sekkumisena tema ellu või isegi alandamisena, nagu ta ise ei teaks, mida vajab või ei saaks ose hakkama. Teisel juhul ma ei teinud ju midagi, hiljem ütlesin ühe lause ja see oli parim, mis ta oma elus kuulnud oli.

Mõnikord ei vajagi teine tegelikult abi, vaid ta hoopis manipuleerib: talle meeldib tähelepanu, et teised tema eest ära teevad, lubades vastutasuks  abistajal end hästi tunda, et ta „hea“ kuna pakkus abi. Tuleks mõelda, kas ma aitan sellepärast, et mina olen hea ja abivalmis inimene või sellepärast, et teine seda vajab.

Liigse abiga võib teha karuteene neile, kel on näiteks liigesevalud või haige süda. Kui me teeme tema eest kõik ära, siis ta liigub veel vähem ja haigus süveneb, liigesed võivad hoopis jäigastuda ja süda nõrgeneda. Liigese- ja südamehaiguste puhul on liikumine hädavajalik, isegi kui see valus ja raske on.

Ratastooli ja kepiga inimesed ei taha alati abi, see võib neid lausa solvata. Lumehanges ja libedaga vist peaks appi minema. Olen näinud väga palju, kui vanad, isegi kepiga inimesed busssis seisavad ja noored istuvad silmad telefonis. Aga olen ka näinud, et keegi pakub istet ja siis saab vastuseks „Ei taha“, vahel ka „Ma jaksan veel seista.“ Sõltuvalt hääletoonist ei pruugi kohapakkuja seda enam järgmine kord teha. Minu arvates tuleks abistajat tunnustada ja tänada, aga mitte tõrjuda, ka siis, kui järgmises peatuses väljuda ega taha selleks ajaks istet võtta.

Abistamisega võiks olla ettevaatlikum. Näiteks enne küsida, kas teine vajab abi, vahel kindluse mõttes veel, kas ja millist abi ta vajab. Ja siis selgub, kas ma saan, ei saa või ei tahagi teda aidata.’

Abistamine on seega palju keerulisem, kui paistab ja alati ei ole vaja kohe appi tormata. Vahel on muidugi küsimata selge, mida ja kuidas teine vajaks ja siis tuleb seda kohe teha, pole mõtet jutustamisele aega raisata.