Andestamisest

Kui mult küsiti, mida ja kellele peab andestama, meenus psühholoogiaõpingute ajal loetud mõte, kõige targem nende aastate jooksul: “On ainult üks asi, mida inimene siin ilmas tegema peab – ükskord ära surema. Kõike muud ta võib teha ja võib mitte teha”.

Andestamine on igaühe enda valik. Kui sa ei taha või ei suuda seda teha, siis kannad solvumist, vimma ja viha endaga kaasas ning need piiravad oluliselt su vabadust.

Andestamiseks peab olema valmis: tuleb mõista ennast, teist, kogu situatsiooni – ainult siis on andestamine võimalik. Moka otsast öeldud “Ma andestan” või “Ma vabandan” ei tähenda kellegi jaoks sisuliselt suurt midagi. Nii nagu vabandamine, ei ole ka tegelik andestamine mitte öeldud sõna, vaid sügav tunne, oma hinnangu, vahel ka tõekspidamiste ja väärtuste teadlik ümberhindamine.

Keegi e i  p e a midagi ega kellelegi andestama, kuigi võiks, ja nii palju kui võimalik. Seda eelkõige enda pärast. Algul peaks aru saama:

– mis juhtus

– miks juhtus, mis oli mõlema tegude või ütlemiste põhjus ja eesmärk

– mida mina oleksin võinud teisiti teha

– mida ma tulevikus teisiti teen.

Andestamine käib ainult mõistmise kaudu. Andestama peaks konkreetset tegu,   sõna, ütlemist, mitte üldiselt, et ma andestan sulle kõik. Selles puudub sõnum. Andestamine ei tähenda seda, et keerame aja tagasi, nagu midagi poleks olnud, vaid see peaks sisaldama ka õppimist – oma suhtumise, käitumise muutmist. 

Andestada võib vähemalt kolme moodi:

– andestan ja unustan, käitun nii, nagu midagi poleks juhtunudki – see sobib vahel esimene kord ja väiksemate eksimuste puhul;

– andestan ja olen edaspidi tähelepanelikum, hoolsam, konkreetsem, julgem – oma ülesanded, tähtajad, summad jne kokkuleped võiks vahel kirja panna

– andestan ja lõpetan selle suhte: me võime küll kokku saades teretada ja rääkida, kuid lähedust ega usaldust ei ole – seda eelkõige korduva või sügava solvamise, petmise, altvedamise, reetmiste puhul.

Igaüks ise tunneb, milline variant konkreetsel juhul parim on. 

Andestamisel on kõige tähtsam, et sellega ma ise vabanen solvumise, kibestumise, pettumuse ja viha raskest koormast. See annab suurema vabaduse valikuid teha, otsustada ja elada. Need tunded, mis andsid kunagi märku, et miski on valesti, on õppimiseks, mitte elus kaasas kandmiseks.

Lõpetuseks üks mõistujutt:

“Inimene läks mööda teed, ta ei märganud suurt auku ja kukkus sisse. Kedagi ei olnud lähedal, ta ukerdas seal kaua, enne kui porise ja mõne kriimuga välja sai.

Varsti läks ta mööda sedasama teed ja kukkus samasse auku. Inimene teadis, et sai sealt eelmine kord välja, küllap saab ka nüüd, kuid auk oli sügavam ja pori rohkem. Lõpuks sai ta siiski välja, üleni porine ja suurte sinikatega.

Järgmine kord, kui mineja auku nägi, lõi ta kartma ja keeras ringi. Ei jõudnudki kohale.

Kui ta siis jälle sama teed käis ja auku nägi, läks ringiga läbi pori ja sai väikse hilinemise ja poriste kingadega kohale.

Mõne aja pärast oli jälle vaja minna, kuid ta läks mööda teist teed.”