bonsai ja võsa vahel

Käisin hiljuti ühel koolitusel, kus oli juttu vanematest, laste kasvatamisest, tunnustamisest. Enamus rääkis, et nende vanemad ei arvestanud piisavalt lapse huvidega, kiitsid vähe ja ainult siis, kui nad midagi hästi tegid.

Õhtul kodus tuli mul silme ette „väga hästi kasvatatud“ laps, kes on nagu bonsai: pügatud, keeratud ja väänatud just vastavalt kasvatajate/vanemate soovidele ja ühiskonna ootustele.“ Saatsin selle mõte ühte listi ja see sai päris palju vastuseid. Umbes nii laulab ju ka Peeter Tooma „Linna serval väiksed kastud“.

Eriti jäi meelde: „Kas te olete mõelnud, kui andestavad on lapsed oma vanematele, kes tegelikult ei kuula (ei taha kuulda), mida nende lapsed neile räägivad kuni viienda eluaastani, kui nad võtavad maailma vastu usalduse ja armastusega. Enamikku meist ei ole võetud kuulda, nüüd elame rütmis ja väärtustes, mis on valdavalt tulnud meie vanematelt“

Mõtlemapanev, eks ole. Lapsed andestavad vanematele nende „kasvatamise“, mis vahel võib olla omamoodi vägivald lapse endaksolemise suhtes. Sageli andestavad ka hoolimatuse, mahajätmise.

Raadio peresaates olen mitu korda kuulnud vanemate arvamust, et hea laps kuulab vanemate sõna ja teeb seda, mida talle öeldakse. Paha laps ei kuula ja tahab teha seda, mis talle meeldib, st laps jonnib. Kas meenutab bonsaid? Hea ja ilus on nii, nagu lapsevanem tahab, nagu talle meeldib. Aga mida ja kuidas tema tahaks?

Üks ema tõi oma teismelise tütre psühhoteraapiasse, sest tütar hakkab viimasel ajal vastu, ei tule õigel ajal koju jne. Kena ja tore tüdruk oli, ainult ta vastas igale küsimusele, mis algas sõnadega „Mida/ kuidas sa ise tahaksid….“  lühidalt „Ma ei tea.“

Mul võttis veidi aega, enne kui taipasin, milles asi. Vanemad olid oma tütart hästi kasvatanud, tütar oli hea laps olnud, kogu aeg kuulanud isa-ema sõna ja nüüd ….tütar pole enam päris laps, ta tahaks hakata ise valima, otsustama, aga ei oska, temalt ei ole seda kunagi küsitud. Isa-ema on kogu aeg teadnud mida vaja, seda tütrele öelnud ja tema nii teinud.

Ja nüüd ongi tüdruk raskustes, tahaks nagu ta ise tahab, aga ei tea, mis ja kuidas. Lahenduse leidis ta vastuhakkamises, ta ei tea, kas see on „see“ või ei, aga vähemalt teisti, kui isa-ema ütlevad. Parafraseerides revolutsioonilist situatsiooni: „Vanaviisi ei taha, aga uutmoodi ei oska.“

Kas liiga „hea kasvatus“ on hormoonide mängu kõrval teine puberteedimässu põhjus?

Bonsai vastand, teine äärmus on võsastumine, keegi ei suuna-piira-lõika, vaid lastakse stiihhiliselt vohada. Vabakasvatuse mõistet kasutatakse sageli mittesekkumise, kõikelubamisena, „tee mis tahad“. Vabakasvatus on tegelikult erineva käitumise võimalike tulemuste arutamine koos lapsega ja siis lubada tal valida ja vastutada oma tegude tagajärgede eest.

Kui botaaniliselt jätkata, siis bonsai ja võsa vahele jäävad lagendikul kasvav jändrik, mastimännid, parkide ja alleede piiratud/kujundatud võraga puud. Neil kõigil on looduses, aianduses ja ka ühiskonnas oma koht.

Mida sa oma lapsele sooviksid? Et ta meeldiks teistele või oleks õnnelik?

Üks kommentaar mu bonsai mõttele oli: „Lapsed tahavad meile tegelikult sünnist saati öelda, et armastage teineteist ja meid, armastege tingimusteta, me oleme teie lapsed. Me ootame, et meid  armastatakse, et meie vanemad armastaksid teineteist ja et nii jääks.“