Emotsioonid

Üsna sageli võib kuulda, et keegi tahab elada kaine mõistuse järgi ja  mitte lasta ennast emotsioonidest mõjutada.

Kui sellesama inimese käest küsida, mida ta tahab, siis tavaliselt on vastused algul asised, materiaalsed, käegakatsutavad. Kui küsimist jätkata, “Miks seda?” või “Mida see annab?”, siis üsna varsti jõuab ta teist tüüpi vastusteni, näiteks enesekindlus, turvatunne, rahulolu, hea enesetunne, õnn, armastus jne. Aga need ei ole enam asjad, neid ei saa otseselt näha ega katsuda, need on emotsioonid ja tunded. Meie väikeste eesmärkide taga olev lõpp-eesmärk on erinevad tunded, mis mahuvad suurema mütsi “hea enesetunne” alla.

Inimest nimetatakse sageli mõistusega loomaks, kuid unustatakse, et tal on säilinud ka loomale iseloomulikud keha, instinktid, tunded. Ainult mõistusega inimolend oleks pigem robot või arvuti. Ühes filmis mees tegi roboti ja täiustas seda, kuni see oli saavutanud täiuslikkuse ja siis tahtis robot saada inimeseks. Robot küsis oma looja käest: “Miks ma ei tohiks inimene olla? Ma  lahendan kõik ülesanded sinust kiiremini ja veatult, täidan kõik korraldused, mul ei ole segavaid emotsioone. Olen täiuslik.” Ja mees vastas: “Just sellepärast. Iga inimene erineb millegi poolest täiuslikkusest ja just see annab talle unikaalsuse, teeb temast isiksuse.Tal on tunded, mida sul ei ole.”

Arvutid on loogika, keeruliste ülesannete lahendamise kiiruse poolest inimesest üle. Kui arvuti antud vastused ei ole alati inimese jaoks parim valik, sest ei arvesta tundeid.

Inimese käitumist juhivad emotsioonid sageli rohkem kui me arvame. Emotsioonid on kiiremad, nendest sõltuvad eelkõige hoiakud ja suhtumised, mis on pigem alateadlikud, kuid juhivad meie otsuseid olulisel määral.      

Kui me püüame emotsioone alla suruda, siis mõnd aega see väliselt justkui õnnestub, kuigi allasurumise ja varjamisega kaasnevad alati, algul pea märkamatud, kehalised pinged. Lõppude lõpuks saab “anum” täis ja siis inimene “plahvatab”, sageli mingi väikse asja pärast ja reaktsioon on kordi suurem, kui põhjus. Nii saab kogu “kupatuse” sageli see, kes parasjagu lähedal, kes poetas viimase piisa, kuigi tal kogu looga vähe pistmist. Plahvatajal on pärast piinlik ja ta püüab edaspidi oma “soovimatuid” emotsioone paremini varjata.

Peale sellise suhteid mõjutava plahvatamise on pingetel oluline mõju ka oma tervisele, kannatavad eelkõige vereringe, lihased, liigesed, seedeelundid, neerud, immuunsus jne kuni kasvajateni välja. Just, lugesite õigesti, vähi põhjus on sageli oma vajaduste ja emotsioonide allasurumine.

Mida siis teha? Olla oma emotsioonidest ja tunnetest teadlik. Eestlaste (ja mitte ainult) puhul on vastus küsimusele: “Mida tunned?” “Midagi”. Kui veidi tunnetest rääkida ja siis uuesti küsida, on tavavastus “Normaalselt”. See näitab, kui vähe me oma tundeid tähtsustame, neid tunneme, rääkimata vabast väljendamisest. Justku oleksid tunded midagi madalat, isegi häbiväärset.

Mul tuli meelde üks tõestisündinud lugu, kuidas üks mees oma tunnetest rääkis: “Tunded. Kui ma mõtlen…..et ma mõtlen….siis ma mõtlen…..ja ma mõtlen..”  Nii palju siis selle mehe tunnetest.

Tunnetel on inimelus väga oluline koht ja neile tuleks pöörata tähelepanu, mida nad väärivad.     

Kui me “vaataksime” endasse ja leiaksime julgust tunnetada oma tundeid, neid nimetada ja sobivalt väljendada, siis nad ei kuhjuks, ei kahjustaks meie tervist ega segaks ka mõistust.

Kui väljendada oma rahulolematust kohe algul, siis on see tunne tavaliselt väiksem, pehmem ja seda on teisel palju parem mõista kui eelpoolkirjutatud plahvatust.  Suhted oleksid avatumad ja ausamad, me mõistaksime nii ennast kui teineteist paremini.

Pinged väheneksid, keha oleks vabam, organid töötaksid paremini, me ise tervemad ja õnnelikumad.