Ise olemine ja isekus

Eelmine mõtisklus oli näotusest, mis tähendab nii inetust kui ka oma näo puudumist. Lihtsaim ja kindlaim viis olla omanäoline, on olla ise. Püüd olla keeegi teine, on raske ja väsitav, kedagi jäljendada on parimalgi juhul koopia. Oma võimete, omaduste, annete ja ka puuduste teadvustamine ja aktsepteerimine, nende asjakohane kasutamine ja arendamine on ise-olemise eeldus.

Sageli inimesed ei tea, mida nad tegelikult ise tahavad. Ühel koolitusel peale visualisatsiooni „Mida ma tahan?“ rääkis üks medõde, et ta on teadnud, mida temast tahavad teised: ema, isa, õpetaja, abikaasa, lapsed, arst, patsiendid. Kuid ta ei ole selle peale tulnud, et ka tema ise võib midagi tahta. Peale selle, et olla hea ja teiste soove täita.

Oma vajaduste ja tahte teadvustamine on alles pool teed. Ise-olemise aluseks on enesehinnang, ehk kuidas ma ennest hindan, väärtustan ja enesekindlus, ehk kuidas ma seda väljendan, Neil on oluline vahet teha. Kõige hullem on enesekindlalt väljendada oma madalat enesehinnangut!

Oma vajaduste ja soovide realiseerimisel on sageli vaja valida aega ja kohta, et mitte segada teisi, kel on samasugune õidus seda teha. Samuti tuleb austada oma õigusi ja ruumi, mitte lubada teistel tungida enda omasse. Ruumi  arvestamine on kahepoolne protsess, võib julgelt teisele öelda, kui ta sekkub minu ellu, tungib minu ruumi. Selleks tuleb õppida tunnetama oma piire, ja seda nii

• seestpoolt – kuhuni võin minna, et tunda end turvaliselt ega segaks teist
• väljaspoolt – kuhuni ma võin teist lubada, et ma end veel hästi tunneksin.

     Need piirid on väga liikuvad, sõltuvalt „teisest“, ajast, kohast, olukorrast. Tööl kliendiga suheldes ja ööklubis tantsides on ruumi tunnetus erinev. Mõnda inimest ei taha me lähemale kui paar meetrit ja teist silitaks ja embaks hea meelega. Ka sama inimesega on erinevates situatsioonides, näiteks romantilistel hetkedel ja riiu ajal on piirid erinevad.

Ise olemine ei ole isekus. „Olla Ise“ eeldab ka empaatiat, arvestab ja austab peale enda ka teiste ise-olemist. Isekus on enesekesksus, mis ei arvesta aja, koha ega teistega, sageli ei märkagi neid. Isekuse taga on sageli madal enesehinnang, mida ta püüab enesekindlalt kompenseerida.

Küps isiksus hindab kõrgelt ennast ja teisi, nii oma kui teise vajadusi, õiguseid ja ruumi, ta aktsepteerib erinevusi, kuni need ei hakka teda segama ega sega ka oma iseolemisega teisi.