Kasvatamisest
Bonsai ja võsa vahel see võiks olla kastis
Käisin hiljuti ühel koolitusel, kus oli juttu vanematest, laste kasvatamisest, tunnustamisest.
Enamus rääkis, et nende vanemad ei arvestanud piisavalt lapse huvidega, kiitsid vähe või vahel siis, kui nad midagi hästi tegid. Õhtul kodus tuli mul silme ette „„Väga hästi kasvatatud“ laps on nagu bonsai: pügatud, keeratud ja väänatud just vastavalt kasvatajate/vanemate soovidele ja ühiskonna ootustele.“ Saatsin selle mõte ühte listi ja see sai päris palju vastuseid.
Eriti jäi meelde: „Kas te olete mõelnud, kui andestavad on lapsed oma vanematele, kes tegelikult ei kuula (ei taha kuulda), mida nende lapsed neile räägivad kuni viieaastaseks saamiseni, kui nad võtavad maailma vastu armastusega. Me enamuses ei ole võtnud neid kuulda, kuna elame oma rütmis ja see rütm on valdav, tulnud meie vanematelt jne.“
Mõtlemapanev, eks ole. Lapsed andestavad vanematele nende „kasvatamise“, mis vahel võib olla omamoodi vägivald lapse endaksolemise suhtes. Sageli andestavad ka hoolimatuse, mahajätmise.
Raadio peresaates olen mitu korda kuulnud, et hea laps kuulab vanemate sõna ja teeb seda, mida talle öeldakse. Paha laps ei kuula ja tahab teha seda, mis talle meeldib. Kas meenutab bonsaid? Hea ja ilus on nii, nagu mina tahan, nagu mulle meeldib. Aga mida ja kuidas tema tahaks?
Üks ema tõi oma teismelise tütre psühhoteraapiasse, sest tütar hakkab viimasel ajal vastu, ei tule õigel ajal koju jne. Kena ja tore tüdruk oli, ainult ta vastas igale küsimusele, mis algas sõnadega „Mida/ kuidas sa ise tahaksid….“ „Ma ei tea.“
Mul võttis veidi aega, enne kui taipasin, milles asi. Vanemad olid oma tütart hästi kasvatanud, tütar oli hea laps olnud, kogu aeg kuulanud isa-ema sõna ja nüüd ….tütar pole enam päris laps, ta tahaks hakata ise valima, otsustama, aga ei oska, temalt ei ole seda kunagi küsitud. Isa-ema on kogu aeg teadnud mida vaja, seda tütrele öelnud ja tema nii teinud. Ja nüüd ongi tüdruk raskustes, tahaks nagu ta ise tahab, aga ei tea, mis ja kuidas. Lahenduse leidis ta vastuhakkamises, ta ei tea, kas see on see on „see“ või ei, aga vähemalt teisti, kui isa-ema ütlevad. Parafraseerides revolutsioonilist situatsiooni, „Vanaviisi ei taha, aga uutmoodi ei oska.“
Kas liiga „hea kasvatus“ on hormoonide mängu kõrval teine puberteedimässu põhjus?
Bonsai vastand, teine äärmus on võsastumine, keegi ei suuna-piira-lõika, vaid lastakse stiihhiliselt vohada. Vabakasvatuse mõistet kasutatakse sageli mittesekkumise ja kõikelubamisena. Vabakasvatus on tegelikult erineva käitumise võimalike tulemuste selgitamine lapsele ja siis lubada tal valida ja vastutada oma tegude tagajärgede eest.
Kui botaaniliselt jätkata, siis bonsai ja võsa vahele jäävad lagendikul kasvav jändrik, mastimännid, parkide ja alleede piiratud/kujundatud võraga puud. Neil kõigil on looduses, aianduses ja ka ühiskonnas oma koht.
Mida sa oma lapsele sooviksid? Et ta meeldiks teistele või oleks õnnelik?
Üks kommentaar mu bonsai mõttele oli: „Lapsed tahavad meile tegelikult sünnist saati ütelda:
Armastage teineteist, armastege tingimusteta, me oleme teie lapsed. Me ootame, et meid armastatakse, et meie vanemad armastaksid teineteist ja et nii jääks.“
Käsud ja keelud
Olin just mõtiskluse “Kasvatamisest” Kodutohtrile ära saatnud ja mõtlesin järje kirjutada. Kuidas sõnastada, et ärge keelake ega käskige, vaid kasutage dialoogi. “Dia” tähendab kreeka keeles muuhulgas “läbi-“. Dialoog on läbi- või selgeks rääkimine (mitte kahekõne, nagu tavaliselt kasutame), et osalised saaksid ühtemoodi aru.
Ma ei saa ju kirjutada: “Ära ütle…”, “Ära mine…”, “Ära tee”, sest sellega teen ise seda, mida teistel soovitan vältida.
Sageli ei näita keelamine seda, millist käitumist me lapselt tegelikult ootame: “Ära jookse” ei ütle, kas ta peaks seisma jääma, jalutama või istuma. Keelamine viib segaduse ja ebakindluseni; käskimine võtab ära iseseisva mõtlemise, omaalgatuse – mõlemad võivad tekitada trotsi. Parem oleks olukorda arutada, esitada suunavaid küsimusi, nii et laps ise oma tõe avastaks. Oma tõde ja tahe arendavad ja motiveerivad palju rohkem kui kellegi käsk või keeld. Mõtlesin parajasti, kuidas seda kõike kirja panna, kui juhus tuli mulle appi.
…Rannas oli minu kõrval isa 6–7-aastase tütrega. Kuulsin tahtmatult (varsti juba tahtlikult) nende juttu pealt. Isa ei käskinud ega keelanud oma tütart, vaid küsis: “Aga mida sa ise tahad?”, “Mida sa sellega tahad saavutada?” või “Mis sa arvad, mis siis võiks juhtuda?” Nii aitas ta tütrel oma küsimustega selgusele jõuda, mida üks või teine tegevus endaga kaasa toob. Näiteks sai tütar aru, et ta võib küll vette minna, aga kuna vesi on veel jahe, siis ainult mõneks minutiks – muidu võib ta külmetuda ja siis ei saagi järgmisel päeval randa tulla.
Kui nad hakkasid ära minema, pani tütar ilmselt asjad kotti läbisegi. Isa ei käskinud ega keelanud, vaid küsis: “Kas sul on sõpru, kelle kodu on alati puhas ja kõik asjad korras?” Tütar vastas jaatavalt. Siis küsis isa: “Aga kas on ka selliseid, kelle kodus on segadus ja mustus?” Tütar vastas jälle jaatavalt ja rääkis, kuidas nad kellegi juures ei suutnud ühte mänguasja leida. Isa küsis edasi: “Mida sa arvad, kuidas oleksid toad puhtad ja korras? Mida sina saaksid selleks teha?”
Nii see jutuajamine jätkus. Isa selgitas: “Sina kasvad suureks, sul saab olema oma kodu ja lapsed. Kes siis korda peab? Aga kuidas sa seda siis oskad, kui praegu ei õpi?”
Ja tütar pani oma asjad korralikult kotti.
Kogu see jutt oli nii tark ja õpetlik, et ma lausa vaatasin, milline see mees on. Täiesti tavaline, ta ei olnud seda tarkust ilmselt ülikoolis ega kursustel õppinud, vaid kodust kaasa saanud. Ta elaski nii, see oli tema tõde. Ma tänasin mõttes seda meest, et ta aitas mul selle mõtiskluse kirja panna.
Tuleta oma elust meelde erinevaid juhuseid ja ilmselt tuleb meelde, millal tegid midagi hea meelega ja millal püüdsid kõrvale hiilida – millal tekkis trots. . Mõtle, millist käitumist ja hääletooni ise teiselt inimeselt ootad. Kuula oma häält. Käskiv, keelav, halvustav ja vinguv kõneviis ei vii sihile.
Omavahelised sõbralikud arutlused ja suunavad küsimused õpetavad lapsel (ja ka täiskasvanul) oma tegevuse tagajärgi nägema, ise sobivat lahendust leidma, aktiivselt valikuid tegema ja oma elu elama. Ja muidugi on tähtis isiklik eeskuju. Mitte ainult see, kui teadlikult lapsele midagi näitad või seletad, vaid eriti siis, kui ta näeb kõrvalt.