keda või mida õpetada
Kunagi peale üht hariduskonverentsi mõtisklesin Brüsseli lennujaamas kuuldu-nähtu üle ja tegin enda jaoks avastuse: „Nii kaua, kui õpetajad õpetavad matemaatikat, eesti keelt ja keemiat, ei ole see ju see, mida me tegelikult vajame.
Õpetajad peaksid õpetama lapsi. Õpetama, kuidas elada, tööd teha, suhelda, valikuid teha ja kasutama selleks matemaatikat, keeli ja keemiat.“
See oli endalegi üllatav! Elamiseks vajalikke oskusi ei õpetata ju koolis piisavalt. See ei ole kivi õpetajate kapsaaeda. Nemad teevad just seda, mida nad on õppinud ja mis on nende ülesanne koolisüsteemis: õpetada õppeaineid.
Lapsed on aastatuhanded kasvanud kodus vanemate, vanavanemate, õdede-vendadega ja õppisid nende kõrval elu ning elamiseks vajalikku kodus iga päev. Siis hakkasid lapsed koolis käima, seal õpetati õppeaineid, sest muu aja olid nad ikka perega, koos tehti talu-, käsitööd, hoolitseti väiksemate eest jne. õpiti eluks vajalikke teadmisi ja oskuseid.
Eelmise sajandi keskpaigast on kodutööde hulk enamusel peredel oluliselt vähenenud, vanemad käivad tööd tegemas mujal, lapsed seda ei näe, sageli ei teagi, mida ja kuidas nad seda teevad.
Nii kasvavadki paljud lapsed üles õppides küll õppeaineid, kuid mitte seda, kuidas elada, tööd teha ja kuidas koolis õpitud teadmisi elus kasutada. Ansamblil „Apelsin“ oli kunagi väga hea laul „Tean, ei tea“. Esmapilgul lõbus, aga tegelikult pigem kurb, sest just nii see ju on!
Nüüd, neid mõtisklusi kirja pannes saan aru, et see ei ole mitte minu mõttemäng, vaid seda tunnevad paljud inimesed. Miks muidu on praegu nii palju koolitusi, nädalalõpu ja intereneti seminare teemadel: kuidas suhelda, kuidas säilitada suhet, kuidas olla õnnelik, kuidas …. ja 10 nippi, kuidas…, 7 asja, mida peaksid tegema, et…. jne.
See on väga hea, et sellised koolitused on olemas, nende hulk ja menu näitab, et inimesed vajavad seda. Need koolitused on eelkõige täiskasvanutele, kes on juba elus raskustega kokku puutunud, vigu teinud ja tahavad nüüd midagi muuta. Need vanemad, kes on nn. õnnelikult elamise koolitustel käinud, on suure tõenäosusega oma lastelegi eeskujuks ja õpetajaks. Kuid kõik ju ei käi ja paljud ei saa seda endale lubada. Osal pole vajagi, sest nendel on olnud õnn seda kodus õppida.
Mul on raamat „Kõik, mida ma tõesti elust teadma pean, teadsin ma juba lasteaias“
Kuidas jõuda nii kaugele, et elamise õpetust saaksid kõik, nii kodus, koolis kui lasteaias? On ju suurim väärtus, eesmärk olla rahul oma eluga ja õnnelik.
Kunagi lugesin ühte arvamust, et lastekodus ei tohi lapsi tööle panna!? Kus nad siis õpivad kartuleid koorima, süüa tegema, nõusid ja pesu pesema, tuba koristama? Kui kodus lapsed ikka vahel mingeid töid teevad, siis lastekodude lapsed jäävad ka sellest ilma. Koolides võiksid lapsed ise klassiruume koristada ja isegi (paljud nüüd ütlevad Ei“) peale sööki nõusid pesta.
Suulise eksami puhul on eneseväljendusel ja suhtlemisel suur osa. Praegu laialt kasutatav testi süsteem nõuab eelkõige faktide teadmisi või loogilist mõtlemist. Tõsi, mõnes mõttes on see objektiivsem, õpetajale ilmselt lihtsam, kuid ära jäävad elus väga olulised eneseväljenduse, suhtlemise ja esinemisoskus.