keda või mida teenida

Eelmisel aastal märkasin Tallinna tänaval suuri reklaamplakateid „Teeni raha….“ Ma olen seda sõnakombinatsiooni varemgi kuulnud ja ka ise korduvalt kasutanud, mõtlemata, mida see tähendab. Seekord avanes see mulle hoopis teises valguses.

Läbi ajaloo on inimesed teeninud jumalat, kuningat, kodumaad, inimkonda – midagi/kedagi meist suuremat ja võimsamat.

Ja meie teenime raha. Me oleme tõstnud raha jumala seisusesse, tunnistanud ta endast ülemaks, millele allume, mida teenime.

Raha, palju raha on saanud sageli eesmärgiks omaette, mitte vahendiks, et selle eest midagi osta või teha, kuhugi minna, st oma vajadusi rahuldada. Teenides raha, me ülistame ja kummardame teda, allume talle, sellest ise mõtlemata. Alateadlikud või täpsemalt teadvustamata hoiakud suunavad meie käitumist sageli rohkemgi kui teadvustatud mõtted, sest nad on nagu diversandid, kes toimetavad salaja. Me järgime neid hoiakuid kui iseenesestmõistetavaid, lähtume neist oma valikutes ja otsustes, ise sellest mõtlemata.

Raha iseenesest ei ole ju halb ega hea, sõltub, kuidas seda saadakse, milleks ja kuidas kasutatakse. Allikateks võivad olla töö, teadmised, leidlikkus, teenindamine, pettus, vargus, röövimine, võimu kuritarvitamie, olukorra ärakasutamine, leidmine jne. Ka kasutamine on erinev alates oma põhivajaduste rahuldamisest, erinevate soovide, huvide, kapriiside täitmisest, manipuleerimise, teistele näitamise ja võimu saavutamiseni.

Oluline on selgeks teha, kes on boss, kas mina või raha, kes/mis keda/mida teenib.

Kui raha on eesmärk, siis on teda alati vähe, ikka on vaja juurde, see muutub kinnisideeks, isegi kui olemasolevast jätkub kõikide oma vajaduste ja soovide rahuldamiseks elu lõpuni ja jääb ülegi. Selle nimel tehakse tööd, kuid võib juhtuda, et ei jätku enam aega, jõudu ega tervist, et tunda rõõmu sellest, mida raha eest saab, vahel ei ole enam ennastki.

Kui raha on vahend, siis on inimene teadlik oma vajadustest ja soovidest, teab palju need maksavd. Arvestab juurde selle, mida on vaja turvatundeks, igaks juhuks mingi reserv – elus võib mõndagi juhtuda. Nüüd ta teab, kui palju tal on raha vaja ja korraldab oma töö ja elu nii, et see kindlustada. Kui ta ei taha/oska/suuda nii palju tööd teha, saab ta oma soove korrigeerida ja jõuda talle sobiva sissetulekute-väljaminekute tasakaaluni. Bilanns peab olema tasakaalus, mitte ainult numbrite, vaid eelkõige rahulolu poolest..

Mul on tuttav, väga hea spetsialist, kel oli piisavalt huvitavat tööd ja aega, et oma perega olla, hobidega tegelda, sõpradega kohtuda, mägedes käia jne. Kuid tal ei jätkunud raha, et head muusikakeskust ja kõiki neid plaate osta, mida ta oleks tahtnud. Siis pakuti talle kohta väga suures firmas. Meie kirjad jäid harvemaks. Kui me paari aasta pärast kohtusime, siis ta rääkis, et tal on väga palju tööd, saab selle eest väga head palka, tal on supertasemel muusikakeskus, sadu plaate, aga ……tal ei ole aega, et neid kuulata. Tal ei ole aega ega jõudu, et perega olla, metsas käia, sõpradega kohtuda, nendega saunas pudel õlut juua jne. Ta oli kallis ülikonnas väsinud ja rahulolematu mees.

Varsti peale seda jätkus tal tarkust ja jõudu jätta väga tasuv töö, ta hakkas tegelema erinevate teedega, neid maale tooma ja tutvustama, tseremooniaid tegema, nüüd on ta oma eluga väga rahul. Raha sai eesmärgist vahendiks ja tema ei teeni enam raha, vaid raha teenib nüüd teda.

Ma oskan peale eesti veel vene ja inglise keelt, mõlemas on täiesti erinevad sõnad nende kahe „teenimise“ väljendamiseks. Aga ma ei tea, kuidas seda ühe sõnaga teha eesti keeles.

Täna õhtul tekkis mul selline võimalik seos: eestlased on talurahvas, ei olnud oma aadlit ega muid isandaid. Meie esivanemad teenisid saksu (oli ta siis sakslane, rootslane, venelane või kadakasakslane) ja said selle eest tasu, viimastel sajanditel rahas. Kas oma riigi tekkimisega kadus „saks“ vahelt ära ja hakatigi teenima otse raha?

Me peaksimegi teenima eelkõige iseennast, oma tõelisi vajadusi ja eesmärke, mis on mulle selles elus kõige olulisem, endale kõige tähtsamaid ja kasutama selleks kõiki võimalusi, ka raha.