kurbusest rõõmuni

Kurbus on üks põhiemotsioon, mida on tundnud meist igaüks. Kui lähtuda emotsioonide teljemudelist, siis võiksid kurbus ja rõõmu olla ühe telje otstes. Minu arvates oleks aga kujutada iga emotsiooni eraldi vektoril, sest näiteks rõõm ja kurbus võivad olla ka korraga, isegi sama asja/olukorra suhtes.

Kurvastame, kui saame haiget, pettume, oletus osutub valeks, unistused ei täitu jne. – kui reaalsus ei kattu oodatavaga. Kurvastamine lühiaegne emotsioon, seotud kindla põhjusega ja järgneb kohe sellele, inimene teab, miks ta kurvastab.  See on igati normaalne emotsioon, ei mõjuta praktiliselt elukvaliteeti ja seda tulekski tunda, mitte alla suruda ega selle eest põgeneda.

Pikaajaline kurvastamine on kurbus, see on meeleseisund: suruv,  kurnav, masendav tunne, millega vähenevad rõõm, aktiivsus, mõjutab teatud määral eluga toimetulekut.  Küsimusele, mis juhtus, vastab kurvastaja: “Ükskord…, siis kui…, kunagi enne …” aga vahel ka “Ma ei tea isegi täpselt, aga …”  Kurbuse puhul tuleks midagi ette võtta, minna metsa, mere äärde või sauna, tegelda spordi või kehalise tööga, leida huvitav tegevus, kasutada võib sobivat aroomiteraapiat, rääkida lähedaste või hoopis võhivõõraga (on isegi väljend rongiteraapia, räägid võõrale kõik ära, vabaned ja rohkem ei kohtu), lugeda raamatuid või vaadata filme, mis on vaatamata alguse probleemidele optimistliku lõpuga jne.

Kurbus võib omakorda üle minna kurvameelsuseks, s.o. juba isiksuse omadus, psüühika häire või meditsiinilises mõttes diagnoos – deprssioon.

Kurbus generaliseerub, inimesele tundub, et “Kõik, alati, igal pool…”. Üksindus on sageli kurvameelsuse põhjus ja suurendab seda. Kurvameelsus kurnab, takistab oluliselt elamist ja inimene vajab abi. Hea oleks leida sobiv nõustaja või usaldusväärne inimene, kel endal olnud sarnane kogemus, veel parem psühhoterapeut või psühiaater. Kurvameelsus on viimastel aastatel, kus kõik justkui väga palju suhtlevad üha rohkem levinud. Selline kiire ja pinnapealne suhtelmine on tegevus, kuid mitte tegelik inimestevaheline suhe. 

Kuidas saaksid lähedased kurvameelset aidata? Ühest vastust sellele ei ole.

Järgnev seletab, miks ei saa artiklis anda soovitusi.

Üks lugu: naine tahtis teha suitsiidi, ütles, et tal ei ole põhjust edasi elada ja siis lugu sellest, mis juhtus. Küsimuse peale, milline oli ta lapsepõlv, rääkis ta sellest väga soojalt ja hästi. Küsisin, miks ta tahab oma poja sellest ilma jätta. Naine vaatas mulle suurte silmadega otsa, rahunes ja vastas kindlalt: “Ma EI tee seda. Mul ei ole õigust.”

Paari kuu pärast olid teisel naisel samad mõtted. Ma arvasin, et tean küll, kuidas aidata. Algus oli samasugune, aga mu teisele küsimusele vastas ta: “Mis see minu asi on? Tal on isa, las kasvatab ja hoolitseb” ja vaatas  mind väga vihaselt, kuidas ma üldse julgesin midagi nii kõrvalist küsida.

Mis ühel juhul aitab, ei pea aitama teist.

Liigne aktiivsus ja eriti lõbusus on sageli kohatud ja võivad kurvameelsust isegi süvendada. Põhiline on empaatia: kuula ära, toeta, ole temaga, küsi, mida ta tahaks, kuidas saaksid abiks olla, millised võiksid olla võimalikud lahendused. Ole temast üks sammuke eespool, emotsionaalselt veidi kõrgemal, piltlikult käeulatuses. Kui see vahe on väga suur, siis võib tekkida lootusetuse, “see on võimatu, ma ei suuda nagunii” tunne.

Paljud tahaksid kurbusest täiesti vabaneda, mõtlemata, et kurbusel võib olla ka teine aspekt – see väljendab tundlikkust, vastuvõtlikkust, peenetundelisust, avatud südant, on midagi, liigutavat, tabamatut.

Selline õrn kurbus ei vaeva, vaid väljendab pigem naiselikku alget, ootust, unistusi, kokkukuuluvust, empaatiat jne. Õnn, armastus, rõõm, peenetetundelisus sisaldavad väikse annuse sellist pehmet kurbust. Need on nagu paarisrakend, ei ole üht ilma teiseta. Ei saa tunda vaid rõõmu ja õnne ning mitte valu ja kurbust, viimaseid ei saa tõrjuda või nende eest põgeneda ilma, et sama juhtuks ka õnne ja rõõmuga.

Lääne kultuuris soovitatakse kurbuse, kui ootuste mittetäitumise puhul mõelda, mida ma siiani ise olen teinud selleks, et mu unelmad täituksid, , mida ma saan juba praegu ja edaspidi selleks teha, kuidas vältida tehtud vigu?Kas mu unistus võikski olla vaid helesinine unelm kusagil kõrgel-kaugel? Või peaksin temast tegema oma sihi, mille poole püüeda, eesmärgid ja vahe-eesmärgid seadma, tegevusplaani tegema, ka B plaani välja töötama? See on mõistuse tasand, mis vahel annab tulemusi, kuid vahel lükkab soovitu aina edasi.

Teise võimaluse kohta on üks lugu: tuttav psühholoogia professor küsis Indias rannas ühelt poisilt: “Mida teha selleks, et õnnelik olla?” Poiss vaatas teda arusaamatult: “Mida teha? Ärka üles ja ole!” Nüüd vaatas tuttav ammuli sui poissi ja ilmselt mõtles umbes nii: “Suvaline poisike rannas teab seda “saladust”, aga meie? Püstitame eesmärgi, peame selle saavutama, et olla õnnelik. Kui õnn ei tule, siis järgmine eesmärk, veel see ja siis too, et siis jõuan õnneni. Oma eesmärkide jahtimisel lükkame rõõmu ja õnne tundmise aina edasi. Ei ole vaja teha koolitusi “10 eesmärki, et jõuda õnneni”,  “5 sammu  rõõmuni” jne. tingimusi.

Lihtsalt ole, ärka ja ole õnnelik!

Kunagi peale üht konverentsi vestlesime ühe esinejaga kaua. Ta tegeles budismiga ja küsis mult paar küsimust, millele ma ei osanud nii vastata, et ise rahul oleksin. Sis küsis. “Mis on nutt?” ja ma vastasin peaaegu momentaalselt “Nutt on tee kurbuselt rõõmuni.” Selle vastusega olen siiani rahule. Ma ei ütle enam kellelegi “Ära nuta”, vaid vastupidi ”Nuta, nuta. Nuta kogu kurbus välja, et rõõm saaks asemele tulla.” Seni kuni oleme kurbust täis, ei ole rõõmule ju ruumi. Nutt teeb rõõmule ruumi!