MIDA MA TAHAN?

Kõige raksem on vastata küsimusele, mida sa tahad. Epp Veski annab nõu, kuidas selles selgusele jõuda.

**

Lasen nõustamise algul külastajal tavaliselt rääkida, miks ta tuli, ja siis küsin: „Mida te tahate?“ Tavaline vastus on: „Ma ju rääkisin“. Mina: „Te rääkisite sellest, mida te ei taha ja mis teile ei meeldi, kuid ei öelnud, mida te tahate.“ Sageli järgneb sellele paus ja hämmastus: „Aga see on ju selge!“

Püüdsin kaua aega inimestele selgeks teha, et see, mida nad tahavad, ei selgu sugugi üheselt sellest, mida nad ei taha. Siis leidsin ühe naisega rääkides selgituse, mida üpris tihti kasutan: „Teile ei meeldi, et mees istub igal õhtul tugitoolis, loeb lehte ja joob õlut. Te ütlete talle seda. Järgmisel õhtul on mees diivanil ja loeb ajakirja, viinapudel ees. Kas te olete nüüd rahul?“ Naise silmad läksid ja ta pahvatas midagi sellist: „No kuidas ta siis aru ei saa, et see ei meeldi mulle üldse?“ Mina: „Aga mees ju võttis teie juttu kuulda!“

Kui naise (jah, näited on just naiste kohta, sest neid käib lihtsalt nõustamisel palju rohkem ) kaebused/probleemid ei ole seotud mehega, siis kasutan umbes sellist näidet: “Kujutage ette, et olete kingapoes müüja. Tuleb üks naine ja ütleb, et ta ei taha nr 33 siniseid, nr 39 punaseid kingi ega nr 43 saapaid. Kas te saite aru, mida ta tahab.“ Selle peale tuleb sageli selginemine, mõni hakkab naermagi. Ja järgnevad kohtumised (seda on kaua, me teeme ikka muud ka) kuluvadki meil selleks, et inimene aru saaks, mida ta siis tegelikult tahab, mis on talle tähtis.

VÕI Seejärel me selgitamegi koos välja, mida ta siis tegelikult tahab, mis on talle tähtis.

Veel üks näide tuli meelde. Psühholoogilisel koolitusel ütles koolitaja, et homme võib keegi oma mehe või naise kaasa võtta, et suhteprobleemi näitlikult lahendada. Üks naine ütleski siis grupi ees oma mehele, et nende päevad on kõik ühesugused, mees ei rõõmusta ega üllata teda millegagi – ta tahaks suhteid värskendada. Mees küsis:“ Palun ütle, mida sa tahaksid, et ma teeksin.“ Naine: „Midagi, mis mind rõõmustaks.“ Sama tekst kordus väikeste muudatustega mitu korda, kuni naine lõpuks käratas: „Mina ei tea. Sina armastad mind ja peaksid seda ise teadma!“ Sellele järgnes üldine naer, ka asjaosalised ise naersid kaasa.

Üks lugu veel: „Alice oli teeristil, seal oli mitu teed ja ta ei teadnud, millist valida. Jänes jooksis mööda ja Alice küsis, millise tee ta peaks valima. Jänes täpsustas: „Aga kuhu sa minna tahad?“ Alice vastas: „Ma ei tea.“ Jänes: „Siis pole ju mingit vahet, millise valid““

Loodan, et need näited aitavad selgitada, kui oluline on teada, mida sa tahad. Ja oluline on vahet teha, kas seda tahad sina või su ema, mees, naine, laps, ülemus. Veel hullem variant on see, et sa arvad või oletad, et su isa, ema, mees, naine seda tahab. See, mida sa tahad, ei ole momendisoov, kapriis, vaid see, mida sa tegelikult tahad ja vajad. Alles pärast seda saab hakata otsima võimalusi, lahendusi.

Lihtne harjutus: pane kirja, mida sa tahad (vähemalt 30, parem 50 soovi). Nüüd tõmba 10 maha. Siis veel 10, veel 5, kuni järele jääb 5. Ja nüüd ühekaupa, kuni jääb üks. Sellele peakskid keskendama oma tähelepanu, jõu ja aja, 2–3 järgmist on ka väga olulised. Esimesena mahatõmmatud 10-20 aga unusta ära, need ei ole pingutust väärt, vähemalt mitte praegu. Küllalt levinud mõte on, et ma tegelen algul väikestega, sest need on lihtsad, nõuavad vähe aega ja energiat. Kui need tehtud, siis hakkan tähtsatega tegelema. Kuid need pisisoovid ei saa kunagi otsa ja nii suurteni ei jõuagi selleni, mida tegelikult tahad.

Lõpetuseks üks vanasõna „Kui sa ei tea, kuhu tahad minna, siis kuidas saad teada, et oled kohale jõudnud?“

Ajakirjas “Psühholoogia Sinule” 07.2011