Miks eestlased on „külmad“

Lugeja palus kirjutada, miks peavad eestlased alati rõõmsaid ja optimistlikke inimesi kerglasteks ja mitte tõsiselt võetavateks. Enamasti ümbritsevad meid nii tööl ja ka kodus norutavad, probleemides vaevlevad, vahel ka kurjad ja endassetõmbunud ning torssis ja mitte rääkida tahtvad tüübid  

Teema tundus huvitav, ise ma esimese väitega valdavalt ei nõustu, teisega sageli aga küll. Olen ka ise sel teemal mõtisklenud, kuid kirjutamine osutus palju raskemaks kui arvasin. Hakkan siis otsast pihta.

Kunagi ammu, veel nõukogude ajal, märkasin filme vaadates, et eestlaste ja venelaste laste vahel on suur erinevus. Kui meie tulime kooli uksest välja käies, koolikott käes, siis vene filmides õpilased tormasid kisades välja, tiirutades koolikotti pea kohal. Ma  arvasin, et see on film. Aga hiljem  Venemaal käies, nägin, et umbes nii see oligi. Meie olime viisakad, vaiksed, isegi allasurutud, aga vene lapsed lasid oma temperamendil peale tunde vabalt välja tulla.

Järgmine suur erinevuse tunne oli 1990. a. Los-Angeles´es. Käisin linna peal ja olin väga üllatunud, et ameeriklased hakkavad juba juulis jõuludega pihta. Järgmisel hetkel taipasin, et sitsikleit seljas ja sandaalid jalas ei tähenda tingimata juulikuud, nagu kodus, sest tegelikult oli ju novembri teine pool. Umbes kell 4 hommikul (ajavahe!) hotelli vastas olevas ülikooli botaanikaaias jalutades tundsin kogu kehaga, kuidas mõnus soojus lihtsalt avab ka mind, hingasin täiel rinnal, keha oli rohkem elus ja justkui märkasin rohkem kui tavaliselt seda, mis on mu ümber. Võrdlesin seda koduse kliimaga, kus ligi pool aastat pead end piltlikult „kinni või kössi“ tõmbama, et oma soojust hoida. Ja mitte ainult füüsilist kehasoojust. Ilmselt on raske olla avatud ainult mingi omaduse jaoks ja teiste jaoks mitte. Ilmselt kliima mängib inimeste avatuses küllalt olulist rolli. Paljud, kes soojalt maalt puhkuselt tulevad, eriti veel talvel, on ju seda vahet märganud.

Kui esimest korda suure rahvusvahelise grupiga Indias käisin, siis hakkas silma nende inimeste sõbralikkus, heatahtlikkus ja rõõmsameelsus, ka siis, kui nad olid vaesed, isegi kerjused ja me neile midagi ei andnud. Olen veel mitu korda käinud ja loomulikult on ka seal teistsuguseid inimesi, kuid need omadused on siiski valdavad.

Kui ma koju tulin, siis mõtlesin selllele tükk aega, kuidas nad on nii mõistvad, aktsepteerivad, heatahtlikud ja meie (siin ma küll mõtlesin mitte niivõrd eestlasi, kui eurooplasi ja ameeriklasi) võõra suhtes pigem tõrjuvad, valmis oma tõekspidamiste pärast vaidlema ja õiguste eest võitlema. Ja siis ühel hommikul dusi all tuli koos veega mulle järgmine arusaamine: „Indias on jumalal sadu nägusid, nii mehi kui naisi, isegi loomi, neil kõigil on erinevaid, tavamõistes häid ja halbu omadusi, keegi pole ideaalne. Iga hindu saab valida neist, keda (rohkem) kummardada ja teenida. Samas ei saa ta kedagi teist halvustada, sest see on sellesama Jumala teine kehastus, nii ta austab ja aktsepteerib ka erinevaid ideid, seisukohti, kombeid.

Kristlastel on kõige tähtsam, isegi tähtsam kui jumal, tema poeg Kristus, üksainus, meessoost, kes on ideaalne. Kõik, mida ta ütleb, on õige ja kõik, mida ta teeb, on hea. Siit ei ole kaugel järeldus, et sel, kes mõtleb teisiti, ei ole õigus. Kes teeb teisiti, teeb valesti. Selline suhtumine viib egotsentrismini, minust erinev ei ole päris õige ega hea, neid tuleb eitada, karta, tõrjuda.

Selline arusaamine tuli umbes 20 a tagasi, praegu ma enam täpselt nii ei arva, avatuid ja tõrjuvaid on igas rahvuses ja usus, kuid mingid kujutlused neist peavad siiani paika „keskmise inimese“ ja suurte hulkade puhul. Ma muidugi tean, et ühtegi keskmist ei pruugi üldse olemas olla, nagu järgnevas anektoodis: „Arst teeb hommikul palatis visiidi ja  kokkuvõttes on: „Kolmel mehel on kopsupõletik ja üks on surnud, keskmine temperatuur palatis on 36,6`“

Eelmise sjandi lõpus ja selle alguses rääkisisd meie autoritedid sageli, et ainult tänu oma jonnakusele, enesessetõmbumisele, eraldatusele olemegi me ellu jäänud. Kust nad seda teavad? Võrdlust ju ei ole! Võib olla oleme tänu sellele just nii väiksed? Soome-ugrilased olid kunagi palju suuremad rahvad, kui praegu, nad elasid suurtel aladel Läänemere ja  Uurali vahel. Novgorodimaast kuni Tveri, Rostovi ja Vladimirini, Venemaa suurimad linnad Moskva ja Peterburg olid kunagi soome-ugri alad. Üha enam noori ajaloolasi ja arheolooge on veendunud, et vene kultuur moodustus soome-ugri alge põhjal. Kas selle põhjus on ainult vene hõimude sõjakkus või ka nende suurem vitaalsus? 

Millegipärast on meid põlvest põlve õpetatud ja kasvatatud, et eestlane ongi kogu aeg rasket elu elanud, ellujäämise nimel võidelnud, võõrast kartnud, keegi neist pole midagi head toonud ja seepärast ei saagi võõrast usaldada, parem on karta. Kui võtta varasem ajalugu, siis paljude rahvaste elu on selline olnud, pidevad vallutused ja sõjad olid elu üsna tavaline osa.

Olin kunagi jõulueelsel ajal Viinis. Kogu linn oli kaunistatud, vanalinn lõhnas kaneli jt. vürtside järgi, üldine meeleolu oli kõikjal rõõmus ja pidulik. Eestist oli mällu jäänud pigem harras ja vaikne õhkkond. Kirikus, ka jõululaupäeval ja lihavõtte ajal, kui jutlus ja laulud kuulutavad küll rõõmusõnumit, teevad nad seda ometi mitte eriti rõõmsalt, et mitte öelda surutult. Väga raske on meie neid rõõmupühi võrrelda näiteks gospelkooridega samade pühade ajal. Kui nende kombel laulda ja tantsida on vast liig, siis rõõmustada ja naerda võiksime küll. Olen näinud Indias ühe kiriku pidupäeva rongkäiku ja pidustusi. Ja ka see on kristlus.

Suur osa Eesti filmidest on sügava sisuga, rasked, pikkade filosoofiliste pausidega. Aga mäletatakse ja vaadataksse ikka ja jälle „Kevadet“, „Viimset reliikviat“, „Siin me oleme“, „Noort pensionäri“. Tõeline eestlaste kirjandus on ka raske, pidev võitlus. Kõik teavad A.H. Tammsaare tuntud lauset „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“. Väga paljud on muutnud seda enda jaoks sobivamaks. Mina aga avastasin selle lause mõtte enda jaoks: “Tee tööd endaga (ega maakaevamine pole ainus töö) ja siis tuleb armastus…“ See meeldib siiani, sama räägin ka oma klientidele, et keegi teine ei saa kedagi ünnelikuks teha, ikka ainult ise, oma tööga iseendaga.

Mulle meeldis, kui Anne Veski ütles, et Vabariigi aastapäev on ju pidupäev ning kontsert võiks olla ka pidulik ja rõõmus. Eelmise aasta (menu)filmi eeskujul  50 hallis toonis kontset võis olla kohati leidlik, aga kas piduõhtul külalised ikka loevad mitu kasti alla langes ja mida see peaks tähendama. Pidupäeva kontsert peaks ikka olema rõõmus, et meil on oma riik, innustav, et seda paremaks teha, optimistlik, et me seda suudame, lootustandev, et asi läheb paremaks?  

Inimene vajab ellujäämiseks peale tõsiduse, mis vahel läheb juba raskemeelsuseks, ka rõõmu, nalja, naeru, pidulikkust, mis annavad elujõudu ja indu.

Rõõm ja lust on need, mille poole tahetakse minna, olgu kas või suure tööga ja läbi raskuste.

Pikk jutt sai, erinevatest külgedest juttu, aga ühest vastust, miks see on nii, ma ei tea.

Aga seda tean, et kui tahad, et oleks teisiti, siis naerata ärgates, täna tänast päeva nende võimaluste eest, mis sul on, märka, kes ja mis on su ümber, hooli neist, tervita ja täna  naeratusega, tunne rõõmu ka pisiasjadest, armasta ennast ja lähedasi, ole täna parem kui eile ja lase neil hoiakutel levida.