Uuest aastast hakkan paremaks inimeseks
Enamik meist teeb uueks aastaks plaane, annab lubadusi, mida ta kõike tegema hakkab või vastupidi, mille maha jätab või millest loobub. Mõni paneb need ka kirja. Aga kui palju on neid, kes hiljem lubatu järgi oma tegevusi planeeerivad, nende täitmist jälgivad ja aasta möödudes enne uute lubaduste andmist kokkuvõtteid teevad?
Uue millenniumi alguses sain välismaa sõbralt kirja, mis oli nagu eelmise aasta essee vormis aruanne. Paari päeva pärast tuli sarnane kiri teiselt ja siis kolmandaltki. Sain aru, et see kokkuvõte on vast tähtsamgi kui lubaduste andmine, sest selle taga on tehtu, tegelik elu. Pealegi läks see väga kokku minu enda paar aastat tagasi tehtud avastusega.
Andsin üliõpilastele kolmepäevase seminari. Pärast esimest päeva käisin raamatukaupluses ja ostsin Elisabeth Lukase raamatu „Elu mõte”, sest seda lehitsedes sattusin lugema taolist mõttekäiku: „Milline aeg on inimese elus kõige tähtsam? Minevik, sest ainult minevik on tegelik elu. Tulevik on mõtted, soovid, hirmud, mis võivad vahel täituda, kuid enamasti siiski mitte täpselt. Me kõik loome olevikus oma minevikku.” See oli nii erinev senisest ettekujutusest, et kõige tähtsam on tulevik, mil kõik on võimalik. Tegin oma järgmise päeva loengus muudatuse ja nüüd kasutan seda mõtet väga sageli.
See aruande mõte meeldis mulle ja hakkasin ka ise seda järgima. Oma kurvastuseks märkasin, et lubasin, aga lubaduseks see jäigi. Aasta lõpus antud lubaduste ja tegeliku elu vahel oli suur tühjus. Osa plaanidest olid kaotanud tähtsuse, mingid muud asjad tulid vahele, mõnda lihtsalt ei viitsinud teha, mõni ei tulnud kohe välja ja unustasin.
Kuidas lubadused ellu viia?
Kuidas siis plaanid ja lubadused täide viia? Alustada tuleks plaanidest.
Kõigepealt peaks neid olema parajal määral. Mitte liiga palju, aga parem siiski mitu ja elu erinevatest valdkondadest. Soov või eesmärk ei tohi olla liiga kauge ega raske. Muidu tekib hirm läbikukkumise ees ja loobumine on kerge tulema. Kui see on aga nii lihtne, et piltlikult siruta vaid käsi ja peos ta ongi, siis kaotab eesmärk võlu. Kaob ka motivatsioon, tuleb tunne, et võin soovitu igal ajal saada, ja eesmärk jääbki saavutamata. Soovitu peaks olema just parajal kaugusel ja paraja raskusega, saavutatav pingutusega, nii on see ahvatlev ja motiveeriv. On ka teine võimalus – raske eesmärk etappideks teha. Sel moel innustab iga saavutus järgmist taotlema.
Ma jätaksin järgneva punkgtide kaupa loendina, nagu allpool, sest nii ülevaatlikum:
Teiseks peab iga soov ja eesmärk olema õigesti ja täpselt sõnastatud.
Soov peab olema iseendast, mitte kellestki teisest lähtuv ehk mina-vormis.
Soov peab olema jaatavalt sõnastatud. Näiteks „Ma teen, lähen, olen”, mitte „Ma ei tee, ei lähe, ei ole”.
Soov peab olema tegemisena sõnastatud. Näiteks „Ma käin kaks korda nädalas, ma teen igal hommikul”, mitte aga tahtmisena „Ma tahan käia kaks korda nädalas”, sest tahtmist võib ju olla, aga tegusid on vaja.
Eesmärk peab väljenduma olevikus. Näiteks „Ma teen igal hommikul 15 minutit”, mitte „Ma hakkan hommikuti või homsest ma”, sest alati on täna, mitte kunagi ei ole homme.
Eesmärk peab tunduma uue võimaluse, valikuna. Näiteks „Ma söön igaks lõunaks ka salatit”. Millegi valimine näitab minu enda vabadust ja tahtmist midagi muuta. Soovi ei tohi sõnastada loobumise, keelamise või mahajätmisena. Näiteks „Ma loobun lõunaks saiakeste söömisest”, „Ma lõpetan tööl pideva kohvijoomise”, sest need on alati rasked kohustused ja keelud.
Soov peab olema innustav. Lisa eesmärgile emotsioone, tundeid, värve, helisid, lõhna.
Eesmärki peab ise uskuma. Kui sa ise ka soovi täitumisse ei usu, siis tuleb võtta väiksem,
tagasihoidlikum soov või eesmärk.
Teiseks peab iga soov ja eesmärk olema õigesti ja täpselt sõnastatud:
1. endast, mitte kellestki teisest lähtuv ehk mina-vormis.
2. jaatavas vormis. Näiteks „Ma teen…, ma lähen lähen…, ma olen…”, mitte „Ma ei tee, ei lähe, ei ole”.
3. tegemisena, mitte tahtmisena sõnastatud. Näiteks „Ma käin kaks korda nädalas…, ma teen igal hommikul…”, mitte aga „Ma tahan käia kaks korda nädalas”, sest tahta ju võib, aga sellest on vähe, tegusid on vaja.
4. olevikus. Näiteks „Ma teen igal hommikul 15 minutit”, mitte „Ma hakkan hommikuti või homsest ma”, sest alati on täna, mitte kunagi ei ole homme.
5. väljendama uue võimalust, oma valikut. Näiteks „Ma söön igaks lõunaks ka salatit”. Millegi valimine näitab minu enda vabadust ja tahtmist midagi muuta. Kui sõnastada loobumise, keelamise või mahajätmisena, näiteks „Ma loobun lõunaks saiakeste söömisest”, „Ma lõpetan tööl pideva kohvijoomise”, siis neid on alati raskem täita, sest kohustused ja keelud ei meeldi.
6. innustav. Lisa eesmärgile emotsioone, tundeid, värve, helisid, lõhna.
7. eesmärki või tulemust peab ise uskuma. Kui sa ise ka soovi täitumisse ei usu, siis tuleb võtta väiksem samm.
Üks hea võimalus selle testimiseks: seisa, jalad õlgade laiuselt, lõdvestu, silmad võid kinni panna ja mõtle oma soovi, eesmärgi peale. Kui keha liigub veidi ettepoole, on vastus „jah”, kui tahapoole, siis „ei”. Tähtis on hästi lõõgastuda. Liikumine võib olla minimaalne, kuid siiski tuntav.
Pane eesmärgid eraldi kirja
Hea on kirjutada iga eesmärk või plaan eraldi lehele, siis saab selle täitmise sammud, edu ja takistused allapoole kirja panna. Nii on iga punkti kohta hea ülevaade, arengust ja selle tendentsidest on parem aru saada. Kes tahab ennast veel paremini mõista, paneb lisaks faktidele kirja ka oma mõtted, kahtlused, rõõmud ja muud tunded.
Kui uue aasta plaanid ja soovid on kirja pandud, siis tuleb neid täitma hakata. Kas kõiki korraga või üksteise järel, oleneb inimesest ja tema plaanidest. Vahel on need üksteisega nii seotud, et parem on seda teha samal ajal. Mõnikord aga on vaja täita üks, et teise juurde asuda. Sageli on raske paljusid muutusi korraga teha. Parem on alustada kõige olulisemast, millele saab teised juurde liita.
Tasub meeles pidada, et elu on alati suurem ja tähtsam kui ükskõik milline kirja pandud plaan. Alati võib tulla ette muudatusi ja üllatusi. Siis tuleb endale öelda, et olukord on muutunud ja see soov ei ole mulle enam tähtis. Või siis vastupidi, et hoopis see või teine on tulipunkti tõusnud ja tuleb hoopis sellega tegeleda.
Järjekindlus ja paindlikkus peaksid käima käsikäes. Et nende vahel sujuvalt liikuda, tuleb keskenduda vastavalt sellele, kumb parajasti tähtsam on, ja olukorda adekvaatselt hinnata.
Üllatused, ootamatud sündmused ja kohtumised tasub kirjutada eraldi lehele. Ka nende mõju hindamine on edasiseks käitumiseks, plaanideks ja eluks kasulik.
Kui alguses on lihtsam vaid fakte üles tähendada, et mis-kus-millal tegin ja mis juhtus, siis huvitavam ja innustavam on analüüsida: mis läks hästi, milliseid vigu tegin, mida kasulikku ja õpetlikku ma nendest õppisin. Ajalise järjestuse asemel muutuvad huvitavamaks teemad ja valdkonnad.
Kui oma plaanide ja nende elluviimisega pidevalt tegeleda, siis on möödunud aastast väga lihtne kokkuvõtet teha. See on omakorda hea koht, millest lähtudes järgmise aasta plaane seadma hakata.
Taolise analüüsiga märkame õige pea, kuidas justkui pisiasjadest ja juhuste reast saab meie saatus ning elu.
Enam levinud lubadused
Kaal alla
Üks kõige enam levinud lubadusi: võtan kaalust viis kilo alla!
See on eesmärk või soovitav tulemus. Aga kuidas selleni jõuda, mida ma ise selleks tegema pean? Muidu võib juhtuda nii, nagu hiljuti üks naine kurtis: „Tahtsin kaalust alla võtta, lasin teha maovähendusoperatsiooni, kaotasin mitukümmend kilo, aga see kõik tegi mu hoopis õnnetuks.” Nimelt oli ta nahk nüüd mitu numbrit suurem ja lotendas. Naine nägi välja palju koledam kui varem.
Sellepärast ei ole viie kilogrammi kehakaalu kaotamine täpne eesmärk, see on vaid üks, kuigi selgelt mõõdetav tunnus. Pigem võiks taolise soovi sõnastada umbes nii: „Tunnen end oma kehas hästi, olen sale ja liikuv, näen hea välja, mu kaal langeb pidevalt 0,4–0,5 kilogrammi kuus. Aasta lõpuks kaalun x kg, number välja tuua. vähe, nagu soovin. Kui plaanid, et võtad kaalust alla detsembrikuu lõpuks, võib juhtuda, et sa ei tee mitu kuud midagi. Siis aga on vaja eesmärk liiga kiiresti saavutada, mis on ilmselt raskem, mõjub tervisele ega jää püsima või tundub lootusetu ja lööd käega.
Seejärel tuleks endale selgeks teha, kuidas eesmärgini jõuda. Kas lasen lihtsalt iseendast osa ära lõigata/imeda või teen ise ka midagi: söön tervislikku toitu, liigun rohkem, muretsen vähem. Mao vähendamine annab küll kaalulanguse, aga kas ka rahulolu? Pärast operatsiooni tuleb söömisele väga suurt tähelepanu pöörata: mida, kui palju, millal süüa. Aga kui prooviks seda kohe alguses ilma operatsioonita?
Kehakaalu juures on peamine, et saadav ja kulutatav energia oleksid tasakaalus. Kui on ülekaal, siis peab energiat rohkem ja pikema aja jooksul kulutama. Siinjuures ei räägi ma hormonaalsetest haigustest, mille puhul käivad asjad teisiti.
Peab sööma vähem kui kulub ja tervislikult. Mis on tervislik toit? Selle all mõeldakse väga erinevaid söömise viise. Tean naist, kes kogu aeg külmetas, oli päeval väsinud, öösel unetu, pidevalt närviline ja tujukas. Ise ta ütles, et toitub väga tervislikult. Palusin täpsustada ja siis tuli üllatus. Ta sõi ainult toorest toitu. Ainus soe asi, mida ta endale aeg-ajalt lubas, oli tee. Hommikul sõi ta näiteks lusikatäie linajahu, lõunaks riivitud porgandit. Väljas oli talv. Kust ta pidigi sooja, jõudu ja energiat saama?
Minu meelest on õige dieet selline, millega saab organism kõik vajalikud ained kätte (mineraalid, vitamiinid, mikroelemendid, valgud, rasvad jne) ning liigseid ja kahjulikke aineid võimalikult vähe. Väga oluline on piisavalt vett juua.
Meie kliimas, kultuuris ja ka seedetrakti toimimisel on toortoit võib-olla mingite haiguste korral mõnda aega põhjendatud, kuid pidevalt toortoidu najal elada on väga raske. Indias, Californias või Bali saarel on hoopis teine asi. Seal ei pea umbes kaheksa kalendrikuud külmetama nagu meil. On muidugi soojendavaid toiduaineid, eriti maitsetaimi ja vürtse, kuid neid tuleb teada ja tunda, omavahel oskuslikult kombineerida. Seda on vaja õppida.
Seepärast on parem ja lihtsam süüa hästi erinevaid toiduaineid väikestes kogustes, nii on kõige tõenäolisem, et saame toiduga kõik vajaliku kätte. Ka see võib kasulikuks osutuda, et sellise söömise juures on mittevajalike/kahjulike ainete hulk väiksem kui kitsa toiduainevaliku korral.
Teine kaalukas komponent kehakaalu alandamise juures on füüsiline koormus. Kahtlemata on see väga vajalik, aga kas peab just iga päev või isegi kaks korda päevas trennis käima? Alustada tuleb mõistlikult, et lihased, süda, vereringe koormusega harjuksid. Organismile peab kindlasti enne uut treeningut taastumiseks aega andma. Teises ja kolmandas nooruses sobivad hästi kepikõnd, ujumine, suusatamine, võimlemine. Väga tarvilikud on hommikused hingamis- ja venitusharjutused, aga ka liigeste, eriti selja painduvus ja kogu keha lõdvestumisoskus.
Hea on üks-kaks korda nädalas saunas käia. Kui noorena meeldis paljudele saunalava, kus oli sada või rohkemgi kraadi, siis tegelikult on parem 70kraadine kuumus. See ei kõrveta nahka, saunas saab kauem olla, soojus jõuab sügavamale ja parandab paremini vereringet. Vahepeal ja lõpuks jaheda või külma dušiga ülevalamine (treenitutele järv või jääauk/lumehang) on veresoontele hea treening.
Kolmas kaalu mõjutaja on pidev vaimne stress. Sellega tekivad isud, süüakse valimatult ja rohkem, seda nimetatakse lohtussöömiseks. Tehke vahet, mis on nälg – füüsiline vajadus süüa, ja mis on isu – emotsionaalne vajadus midagi süüa. Stressiga tõuseb kortisooli hulk, ainevahetus ei lähe lõpuni ja see viib rasvumiseni. Füüsiline koormus ja hobid aitavad kergematel juhtudel, kuid tugevama stressi ja depressiooni korral on hea psühholoogi või psühhoterapeudi abiga lahendus leida.
Olen parem abikaasa
Teine levinud lubadus: „Olen järgmisel aastal parem abikaasa, vanaema või vanaisa!”
Mida see tähendab? Mis päevast alates, kas näiteks detsembrist? Kelle jaoks hea? Kas nii, nagu ma arvan, et teine tahab? Mees, kes tahab, et toit oleks alati laual, et naine ei esitaks mingeid küsimusi, ei viriseks ega vinguks? Naine soovib, et mees oleks tähelepanelik, tooks vahel lilli, paneks asjad oma kohale. Lapselaps tahab rohkem kommi, piiramatult arvutiga mängida, üleüldse kõige lubamist. Keegi soovib, et vanema tuleks alati kohe, kui vaba aega tahaks. Teine, et vanaema ei targutaks oma iganenud meetodeid ja seisukohti silmas pidades.
Kas teine ikka tahab sedasama või sa ainult arvad nii? Aga mida tähendab hea abikaasa, vanaema, vanaisa sulle endale? Kas sa püüad teistele võimalikult meele järele olla? Kas oled alati valmis minema ja tegema? Või tead ise täpselt, mis on õige? Kas sa pead alati minema, kui helistatakse, või võid vahel ka öelda, et vabandust, aga mul on homme teised plaanid?
Selleks, et leida kõigile parim lahendus, tuleb küsida, rääkida, arvamust avaldada. Tähtis on, mida, aga sageli veel tähtsam, kuidas. Kasuta oma elutarkust ja leia oma „kuidas” nii, et see meeldib kõigile.
Hakkan raha kokku hoidma
Lubadus hakata raha kokku hoidma on tühi ja sisutu. Tõsi, mõnele meeldib rahahunnik või suur summa pangaarvel. Palju motiveerivam on, kui lubaduses on ka see, milleks raha kogutakse ja soovitud summa. Nii omandab rahakogumine mõtte. Näiteks: igas kuus panen kõrvale 50 eurot, et sügisel puhkusele sõita või lapselapsele jalgratas osta või remont teha või endale massaažikuur lubada või siis hoopis matuseraha koguda.
Kunagi ei ole hilja oma elus midagi muuta, et see rohkem rõõmu pakuks. Üks viis on selgeks teha, mida ma tahan. Tuleb oma soovid, sihid ja eesmärgid endale arusaadavalt sõnastada, nende saavutamise teed leida ja mõista, mida ise selle saavutamiseks tegema peab.