natuke mõtlemisest

Paar aastat peale Tshernobõli katastroofi käis üks Ukraina peaarst Tallinnas. Ta rääkis, et sõitis oma oblastis mööda teed ja nägi, kuidas üks mees karjatas oma lehmi, kelle jalad olid kilekottidesse mässitud. Ta peatas auto, vaatas seda arusaamatult ja küsis mehelt, miks nii. Mees vastas: „Et sõrad kiiritust ei saaks“. See on siiani minu jaoks parim näide „natukene mõtlemisest“. Peaasi, et sõrad kiirgust ei saaks! See, et lehm kiiritatud rohtu sisse sööb, ei tulnud talle pähegi.

Viimasel ajal olen seda natuke mõtlemist meie elus päris tihti märganud. Lihtsam on vaadata asja kitsalt, ainult nii palju, kui mulle parajasti minu kohalt paistab, kuid nii näeb vaid ühte lõiku ja võib tekkida arusaam, et nii see ongi. Kõik teavad ilmselt lugu, kuidas 10 inimest, kes seisavad erinevates kohtades, kirjeldavad läbi kitsa ava elevanti. Nad ei oska vaadata laiemalt, ei näe kõike. Selleks oleks vaja teha „samm tahapoole“, et näha tervikut, omavahelisi seoseid ja põhjus-tagajärg seoseid.

Oma mätta otsast nägemisest oli kunagi Linnateatris väga hea Luigi Pirandello näidendi A. Shapiro lavastus “Nii see on (kui Teile nii näib)”. See oli veel hiljuti internetis vaadatav. Kuigi asjad võivad olla tavaliselt hoopis teistmoodi, siis seni, kuni keegi oma vaatekohta ei muuda või kaugemalt ei vaata, näeb igaüks ühte väikest osa ja tema jaoks ongi just nii, nagu talle näib, kuigi on teisiti.

Alustan sellest, mis peaks pensionärile enam huvi pakkuma.

Juba aastaid räägitakse, et elanikkond vananeb ja noored peavad vanu ülal pidama ja neile pensionit maksma. Paljud pensionärid tunnevad end selle pärast halvasti, alaväärsena, ülalpeetavatena. Ma ei mõtle siin praegu peresisest suhet, lapsi ja vanemaid, vaid riiklikku tasandit – pensione ja toetusi.

Kui vaadata suures plaanis, ka ajatelge arvestades, siis noored ei pea vanu niisama ülal, vaid maksavad tagasi oma võla.

Algul sellest, mis on sotsiaalmaks. „Sotsiaalmaksu määr on 33 protsenti maksustatavatelt summadelt, millest 20 protsendi suurune osa kantakse riikliku pensionikindlustuse vahenditesse ja 13 protsendi suurune osa riikliku ravikindlustuse vahenditesse.“

Tõsi, selle maksab tööandja, aga see on konkreetse tööaja eest. Asi oleks kõigile selgem, kui see summa oleks lisatud palgale ja siis maksuna maha võetud. Nii võib olla tekiks ka suurem huvi, kuhu mu maksud lähevad, mida nendega tehakse.

See raha ei seisa mingil kontol ega kogu (meil praegu olematuid) protsente, vaid riik kasutab seda oma rahva jaoks. Mis rahadega makstakse kinni kõigi laste sünd, nende ema ja isa vanemapalk, suures  osas lasteaed, koolid, kutse- ja ülikoolid, arstid, laagrid, spordikoolid, huviringid jne. Kas oma vanemate maksudest? Oh ei,  noored vanemad ei ole veel jõudnud nii palju makse maksta. See tuleb ühiskassast, nende maksudest, kes töötavad ja maksavad oma makse Eesti Vabariigile. Sel ajal, kui praegused noored töötajad olid lapsed ja õppisid, käisid praegused pensionäid tööl ja maksid makse, mille eest nemad õppida jne said. Valdav enamus riigi rahast koosneb ju oma kodanike ja ettevõtete poolt makstus maksudest, mis siis vastavalt vajadustele ja võimalustele eelarve järgi ära jagatakse.

Sel ajal, kui praegused pensionärid olid lapsed, maksis nende sünni, koolid, ülikoolid ja arstid kinni eelmine põlvkond jne.

Mõnekümne aasta pärast, kui praegused noored on pensionärid, siis ei peeta neid ülal, vaid selle aja noored maksavad neile „oma lapsepõlve ja nooruse võlga“ tagasi. Kui seda ei taheta teha, siis ei tohiks tahta, veel enam aga nõuda ka ema- ja isapalka, väikest lasteaiamaksu, tasuta haridust, koolilõunat, huviringe, ülikooli. Igaüks peaks siis ise enda ja oma laste eest maksma. Me ei kujuta sellist asja ettegi.

Mida tähendab solidaarsus?

Euroopa Liidus, üldse demokraatlikes (ja mitte ainult) riikides on solidaarsus, sealhulgas põlvkondadevaheline solidaarsus, üks riigi alustalasid.

Ka meie poliitikud teavad ju seda, kuid nad võiksid sellest ka rohkem ja arusaadavalt rääkida ja kui vaja, siis kaks korda, kasvõi „puust ja punaseks“  selgitada, kuni kõik sellest aru saavad.

Väga oluline on, kuidas rääkida. Üks lugu: „Kaks munka istuvad templi trepil ja üks küsib teiselt, kas guru lubas sul meditatsiooni ajal suitsetada. Teine vastab: „Jah“. Esimene: „Aga mul ei lubanud“. Teine: „Aga kuidas sa küsisid:“. Esimene: „Kas ma tohin mediteerimise ajal suitsetada? Ja ta vastas ei.“ Teine: „Aga mina küsisin, kas ma tohin suitsetamise ajal mediteerida? Ta lubas.““

Ka valitsus peaks oma juttu, eriti maksude osas rääkima teisiti: mitte bürokraatlikult, kes praegu keda ülal peab keeles. Meie inimestele meeldib rohkem saada kui anda (mäletate, ka EL tahtsime sellepärast, et sealt raha saada, rohkem suurt ei räägitud. Aga see on vaid pool tõde.)  Niipea, kui alustada „ülalpeetavate arv tõuseb…“, siis see tekitab kohe protesti, esiteks neis, kellele tundub, et tema panustab rohkem, siis see võimendub, üldistub ja protestivad paljud ka nendest, kes tegelikult võidavad, kuid nad lähevad masside psühholoogiaga kaasa. Sellest oli ETV-2-s väga hea film „Aju“.

Alustada tuleks riigi ja rahva ühtsusest, solidaarsusest, väärtustest, mis enamusele meeldiksid (eriti kui ise ennast rahvast kõrgemale ei tõstaks), sellest, kuidas tugevas riigis on turvaline ja igaühe heaolu sõltub riigi heaolust.

Tuli meelde veel üks lugu. 1990-ndate alguses rääkis lugejale tuntud Valve Kirsipuu sellise loo: „Üks tehase direktor oli pahur, et maksud on nii suured, et omanik ei saa piisavalt kasumit Kui ta selle teema lõpetas, siis ta kurtis, et tütar õpib Tartus ja stipendium on nii väike, et sellest ei ela ära. Ma siis küsisin, et kust need stipendiumid tulevad, kui sa makse maksta ei taha. Selle peale tegi direktod suured silmad ja küsis, kas need kaks asja on siis kuidagi seotud?“

Oleks kõigile kasulik, kui inimesed riiki kui tervikut näeksid. Seni aga võiks igaüks, kui ta ei ole seda veel teinud, astuda a piltlikult „sammu tagasi“, elu eemalt või kõrgemalt vaadata, et näeks tervikut, niiöelda 4D, 4-mõõtmeliselt ehk kogu pilti nii „ruumi- kui ajateljel“.

Lugupeetud pensionärid, olgem väärikad! Sellega te teete heateo nii endlae kui teistele. Teid ei peeta ülal, lihtsalt on noorte kord „oma võlad“ tagasi maksta.

Kumb siis on?

Järgmised teemad puudutavad selle lehe sihtgrupi mitte nii otseselt, kuid siiski – tahavad ju nemadki, et nende lapselapsed saaksid ülikooli sisse, lõpetaksid selle, et nende elu oleks kergem ja parem.

Sügisel sai meedias suure tähelepanu osaliseks muude teemade seas ka see, et 9. klassi lõpetajad saaksid hinnete alusel gümnaasiumis edasi õppida. 

Kommentaaridest jäi rohkem kõlama nende arvamus, kes põhjendasid, et 9. klassi õpilane on liiga noor, suur laps, kes ei saa veel õppimise tähtsusest aru, et paljud taipavad ja hakkavad õppima alles gümnaasiumis või isegi ülikoolis. Nad ei tea ju veel, mis neid huvitab, ei hooma oma andeid ja eelistusi, ei oska valida, mida nad üldse tahavad ja millist tööd teha. Et kõik soovijad peaksid saama õppida gümnaasiumi, mis annab ajapikendust, et endas selgusele jõuda.

Oletame, et neil on õigus, et 9. klassi lõpetaja ongi veel suur laps, kes ei tea, mis talle meeldib, mida ta ise tahab.

Peaaegu samal ajal oli üleval teine teema ehk 16aastaste valimisõigus. Siin selgitati, kui tähtis on arvestada noorte arvamusega, seda ka kohalike omavalitsuse töödes ja tegemistes. Et noored teavad ja oskavad selgelt öelda, mida oleks vaja teha, mida saaks paremini teha, nende soovid ja nägemused on tähtsad ja nad teavad hästi, kes oleksid nende kodukohas parimad juhid. Oletame, et see on nii.

Aga…. mõlemal juhul käib jutt ju sellestsamat 16aastastest! Kumb ta siis on? Kumba uskuda? Kas tõesti on selles vanuses inimesed endas, oma tahtmistes, oma valikutes alles toored, kogenematud, oskamatud ja kohalike omavalitsuste tasemel igati asjatundjad ja head otsustajad?

Raske uskuda, ilmselt peaks enne endas, oma soovides, sihtides ja eesmärkides selgusele jõudma ja siis valima minema.

Ilmselt on 16aastaste seas nii ühtesid kui teisi, on veel suuri lapsi ja peaaegu-täiskasvanuid. Valimisõigust ei saa ju anda ainult osale 16-aastasest, näiteks neile, kelle õppimine on korras. Mida siis teha?

Kas oma anded või ambitsioonid

Mõni aasta tagasi oli üks naine väga pahane ja tegi etteheiteid TÜ õppejõududele nende ebakompetentsuse ja kitsarinnalisuse pärast. Tema tütar õppis arsti teaduskonnas ja läbi aastate olid enamus eksameid 3. Tütar olevat väga püüdlik, palju õppima, aga ta lihtsalt ei saa aru, talle ei jää nii palju meelde ja eksamil pabistades läheb seegi meelest ja ta ei oska vastata. Üleüldse olevat ta väga hea, abivalmis, vastutulelik, kellele meeldib teisi abistada ja teiste eest hoolitseda. Just selliseid arste on ju vaja, õppejõud peaksid teda hindama ja teadmiste puudulikkusele mitte nii palju tähelepanu pöörama.

Vaatame nüüd teiselt poolt! Kui arstil läheb kõik meelest, kui ta näiteks verd või okset näeb, kuidas ta siis diagnoosida ja ravida saab. Kõik need omadused, mida ema ette luges, on ju väga vajalikud õele, veel enam aga põetajale. Arst peab teadma, väga palju teadma ja seda ka rasketes ja keerulistes tingimustes. Tütar valis lihtsalt vale elukutse, ilmselt saab tast kehvapoolsem arst, sest esiteks tal ei ole piisavalt teadmisi ja teiseks ei ole tal aega ega võimalust kasutada oma häid omadusi. Kui ta oleks „madalama lennuga“, oleksid tema patsiendid hiljem väga rahul ja ilmselt tema ise ka, ta saaks rakendada pma häid omadusi ja oskuseid, saaks teha seda, milles ta on hea.

Kui ma seda emale rääkisin, siis oli ta mu peale ikka väga vihane.

Kas ülikool on asi iseeneses või osake tervikust

Sügisel oli raadios saade töö- ja tööjõupuudusest, haridusest, ülikoolidest, üliõpilaste vähesusest, nende väljalangevusest jne. Algul räägiti pikalt  tööjõupuudusest, sellest, et peale kooli ja ülikooli napib lõpetajatel teadmisi ja oksusi, mida spetsialistidel vaja on, et nad saaksid edukalt oma tööd teha. Siis sai sõna ühe ülikooli rektor ja ta rääkis, et üliõpilasi on vähe, sest õppekavad on vanad ja üliõpilaste väljalanguvus on suur. Rääkis, et õppekava on vaja uuendada, muuta need nii atraktiivseks, et noored tahaksid õppima tulla. Ja ….lõpetas oma jutu.

Kui sellist juttu oleks rääkinud üliõpilane, oleks see tundunud „enam-vähem“. Kuid rektor peaks minu arvates nägema laiemat vaadet, oskama hinnata oma tööd perspektiivitundega, mitte ainult ülikooli tulija, isegi õppija, vaid lõpetaja seisukohast, sest eelnevalt räägiti samas saates ju sellest, et tööandjad ei leia sobivat tööjõudu.

Peaaegu paarkümmend aastat tagasi kuulsin (halvustavas kontekstis) väljendit „Edutainment“, see on ingliskeelne sõna, kus „edu“ on sõnast education ehk haridus, lõpp „tainmnet“ on teine pool sõnast entertainment ehk meelelahutus. Eesti keeles võiks see olla siis näiteks „meelelahutuslik haridus“, kus meelitatakse meelelahutuslikus vormis õppima, aga sisule ei pöörata olulist tähelepanu. See mõjutab hariduse taset küll statistika mõttes, aga kas ka sisuliselt?

Ma lootsin, et rektor näeb haridus-tööjõudu kui tervikut ja ütleb, et õppekavad on vanad, neid tuleb kaasajastada, et need peavad sisult vastama tööandja vajadustele ja see peaks olla atraktiivses vormis, et noored õppida tahaksid. Ainult nii saaksid ülikooli lõpetanutest Eesti ettevõtetele vajalikud spetsialistid ja kõrgkool ei „toodaks“ töötuid või neid, kes veetsid ülikoolis viis aastat tasuta ja kasuta ehk ei kavatsegi oma erialalisele tööle minna ja tema haridusele kulutatud raha ei olnud just kõige paremini kasutatud ressurss.

Ei hakka praegu rohkem näiteid tooma, sest kritiseerida on lihtsam, kui ise teha. Kuid julgen soovitada, vaadakem probleemidele, valikutele, elule rohkem ka teisest vaatevinklist, püüdkem näha laiemat konteksti, terviklikumat pilti.