olla vajalik

Rootsi kirjanik Anna Wahlgren on kirjutanud, et inimese põhivajadused on tunne olla armastatud, aktsepteeritud, hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajalik: “Olla vajalik tähendab omada mingit ülesannet, kuhugi kuuluda. See tähendab seda, et sa saad ise endale öelda: teised saavad ilma minuta halvemini hakkama.”

Seda lugedes meenus nõustamisel käinud naine, kes oli kaotanud töö ja mees oli koos lapsega ära läinud. Naine oli üksi, rahata ja õnnetu ega osanud midagi teha. Palusin tal teha nimekiri mida ta tahab: pangu kirja kõik – on see reaalne või mitte, ilus või inetu, tark või rumal, vähemalt 20 punkti. Ta vastas algul, et tal on vaja vaid tööd ja raha. Järgmiseks korraks oli ta selle siiski ära teinud. Siis lasin tal 3 kaupa mitte nii olulised maha tõmmata, kuni alles jäi üks – olla vajalik. Üllatus missugune!

Peagi kuulsin bussis, kuidas üks naine minu taga rääkis teisele, et ta otsib abistajat oma ratastooli jäänud vennale. Pöörasin ringi, vabandasin, ütlesin, et ma kogemata kuulsin juttu pealt ja ma vist tean sellist. Nad elasid kõrvuti majades (!), mõlemad olid muusikud ja nii jätkus neil mõlemat huvitavat juttu  kauemaks. Mõne aja pärast oli sellel naisel selg sirgem ja silmis rõõmuraasuke.

Olla vajalik sisaldab ka ohte. Tuleks aru saada, kas ma abistan kedagi sellepärast, et tal on tõesti seda vaja, või selleks, et mina tunneksin end vajalikuna. Esimene küsib-kuulab, mida ja kuidas abistatav tahab, ja teeb võimalikult nii. Teine (äärmisel juhul) aga nõnda, nagu tema õigeks peab – et tunda ennast tugevama ja targemana. Abistatavale aga võib olla see ei meeldi ja nii mõjub aitamine talle vahel isegi alandamisena.

Teine oht on selles, et pidevalt teisi aidates võime muutuda manipuleeritavaks, elades ainult teise soovide järgi võib ennast ära kaotada. Siin kehtib Buddha kuldne kesktee: olla vajalik, aidata, kuid mitte minna endaga vastuollu ja elada ikka oma elu.

Olla teistele vajalik muutub eriti oluliseks just keskeas: lapsed on suured ja elavad oma elu; vanematel on tegemist vähem, kodu tühjem. See on üks põhjus, miks vanemad ei taha oma lapsi lahti lasta, vaid õpetavad (muidugi parimate kavatsustega!), kuidas on õigem ja parem ning püüavad nende elu juhtida.

Kord küsis üks poeg noomivalt emalt: “Ema, kas sina oled oma elus vigu teinud?” Kui ema vastas jaatavalt, ütles poeg: “Luba ka minul eksida, et saaksin oma vigadest õppida.”   

Vahel on olukordi, kus tuleb teadvusta, mis on praegu olulisem, kas minu või tema vajadused, on see igapäevane asi või kriitiline olukord. Nagu elus ikka, vahel nii, vahel naa. Ka siin kehtib kesktee: olla vajalik, aidata, kuid mitte loobuda oma elust. Teine võib olla tähtsam vaid vahel, eriolukordades.

Noored tahavad olla pigem iseseisvad, sõltumatud, oma võimeid, teadmisi ja oskusi proovile panna ning seigelda, kuid ka nemad tahavad tunda end vajalikena. Neilt võiks vahel abi paluda, nii, et see mõjuks tunnustavalt.

Olla vajalik muutub olulisemaks keskeas: lapsed on suured, elavad oma elu, vanematel tegemist vähem, kodu tühjem. See on üks põhjus, miks vanemad oma lapsi lahti ei lase, vaid õpetavad, kuidas on õige, püüavad nende elu juhtida.

Üks naine, eluaegne õpetaja ei olnud rahul oma miniaga, õpetas ja soovitas, aga minia eiras kõike ja suhted pingestusid. Kui kedagi pidevalt õpetada, võib ta end tunda rumala või oskamatuna ja tal tekib trots. Siis tunneb õpetaja end halvasti, et tema ei tea ega oska, on mittevajalik. Teraapia ajal tegelesime sellega, pika küsimise peale jõudis see naine vastuseni, ta ei ärritunud, vaid hakkas imestama. Õpetamise asemel see naine rääkis nii: “Oi kui huvitav, kuidas sa seda teed! Kuidas sa selle peale tulid! Mina poleks nii osanud, vaid oleksin teinud hoopis …. (ja nüüd see osa, mida ta oli varem õpetanud). Väga huvitav!”. Lühidalt: tunnustus, oma “õpetus” kogemusena ja jälle tunnustus.  Minia pani imestusi kui tunnustust tähele, hakkas vahel soovitusi järgima ja mõne aja pärast juba nõu küsima. Naine tundis end vajalikuna, suhted paranesid ja ta oli õnnelik.  

Kui inimesed on aastaid elanud koos, siis peale abikaasa surma on vanas eas raske üksi harjuda. Algul tuleb tegemisi juurde, varsti ei käi jõud töödest üle ja mittevajalikkuse tunne süveneb.

Mida teha, et tunda end vajalikuna ja päevi sisukalt täita?

Meenuta, mida kõike varem tahtsid teha, aga ei leidnud selleks aega. Ilmselt miski sobib ka nüüd.

Hoolitseda iseenda eest, olla iseendale vajalik.

Igasugune käeline tegevus (kudumine, tikkimine, puutöö) on kasulik ja ka kellelegi teisele vajalik.

Tuleks laste ja lastelastega koos olla, neid külastada, koos midagi teha, näit ka maitsvat toitu teha või küpsetada ja väljas käia.   

Otsige üles vanad sõbrad/tuttavad, kohtuge, tehke midagi huvitavat, helistage, vestelge Facebookis. Ja mitte ainult haigustest! Ilmselt tunnevad ka nemad seltskonnast puudust ja nii aitate peale enda ka teisi.

Mälestuste kirjutamine, pildialbumite korrastamine – lisage piltidele kes, kus, millal. Pärast lapsed või lapselapsed ei tea ega saa seda teha.

Kass, koer, hamster, toalilled – nõuavad pidevat hoolitust.

Mul on hea tuttav, kes oli peale rasket traumat sellises seisus, et ta ei tahtnud hommikul voodist tõusta ega midagi teha. Milleks? Siis ta võttis kutsika ja see päästis ta. Loomaarmastajana ta pidi hommikul tõusma ja koeraga välja minema, talle süüa andma, pärast veel jalutama, õpetama, tema eest iga päev hoolitsema. Ta tundis, et on nii vajalik! 
Kõik need aitavad tegusad olla, oma päevi täita, tunda end kasuliku ja vajalikuna.