Ootamisest

Ootamisest

Ühel hommikul kuulsin raadiost, kuidas Toomas Paul ütles: „Elu on liiga lühike ja väärtuslik, et raisata teda ootamise peale.“

Miski minus helises selle mõttega kaasa. Kui valik on tehtud, otsus langetatud, tuleks selles suunas järjekindlalt tegutseda. Lihtsalt ootamisega ei juhtu ju midagi. Ootamine on aja raiskamine.

Kunagi lugesin ühte mõtet: „Mõnele on lausa eluküsimus, kas omada kooki või see ära süüa.“ Siin mu mu lugemine selleks päevaks lõppes. Sain aru, et olen tahtnud omada, mitte asju, vaid eelkõige võimalusi. Jah, ma võisin ju teha/valida seda ja seda ja seda, kuid mulle nii meeldis neid  „omada“, teada, et nad mul on, et ma ei valinud neist midagi. Mida ma ootasin? Kartsin, et ühe valimisega kaotan teised? Kuid justkui kaotatud võimalus võib hiljem uuesti tulla, võib-olla veidi teisel kujul. Siis taipasin, et tegelikult nii kaotasin ma ju nad kõik. Võimalused on valimiseks, otsustamiseks, realiseerimiseks, mitte omamiseks.

On olemas ka kõnekäänd „Lase kiire aeg mööda, siis aega küll.“ Ka see peab tihti paika. Enne pikemat ärasõitu jääb ikka midagi tegemata ja hiljem selgus, et mitte midagi ei juhtunudki! On asju, mis tunduvad kiired, kuid ei ole ju tähtsam.

Aga … vahel on targem õige aeg ära oodata! „Tark ei torma“.

Kuidas siis selle ootamisega lood on? Millal oodata ja millal tegutseda? Millal see on oma soovides ja võimalustes selgusele jõudmiseks ja millal edasilükkamine? Millal rikastav ja vabastav mitte-midagi-tegemine ja millal ajaraiskamine?

Millal vajalik, et näha kogu tervikut ja millal otsustamatus? Millal lootus, et ehk teised valivad-teevad-ütlevad või lihtsalt minnalaskmine? Millal tegutsemine oma eesmärkide suunas ja millal peaga vastu seina jooksmine? Millal küpsemine ja millal rabelemine tühja-tähja pärast?

Nii palju küsimusi ja ei ühtegi selget vastust. Pealtnäha sarnane olukord võib teine kord olla hoopis teise sisuga, ükskord peaks ootama, teinekord jooksma.

Hambavalu puhul ei ole vaja oodata, et üle läheb, peaks ikka arstile aja kinni panema. Mida varem, seda parem, nii aja, tervise kui rahakoti suhtes. Ebamääraste kaebuste puhul pole mõtet oodata, et mingi haigus diagnoosina välja areneks või isegi krooniliseks muutuks.

Keha annab väsimuse, ärevuse, unehäiretega märku, et miski on valesti. Targem oleks puhata, väljas käia, kehale sobivat füüsilist koormust anda, oma prioriteedid välja selgitada ja vastavalt nendele käituda, süüa rohkem vitamiine-antioksüdante-mikroelemente (toidu või toidulisanditena) ja vahel ei olegi rohkem vaja.

Kus on piir? Igaüks peaks endale sügavale silma sisse vaatama ja küsima: „Mida ma nüüd teen? Mida taotlen? Miks? Kas ootan teadlikult…. või lükan edasi? Kas see on eesmärgipärane tegevus või kärsitus?“ Endal tuleb vastus anda, miks ma ootan, miks tegutsen? Kui „miksile“ on vastus olemas, siis saab suure tõenäosusega selgeks, kas see tegevus on kooskõlas mu suurte eesmärkide ja väärtusetga või rabelemine pisiasjade pärast.

Lõpuks üks lugu: „Naine keetis poti täie suppi. Hea supp sai. Paari päeva pärast märkas, et supp on veidi hapuks läinud, aga nii head suppi ei saa ju ära visata. Ootas veel kaks päeva ja siis …..viskas ära.“