SÕNA TÄHTSUS

Sõna on teatud mõttes vanem kui tsivilisatsioon, vanem kui kultuur, vanem kui inimene, elu, isegi vanem kui maailm, sest piiblis on kirjas: “Ja alguses oli sõna”. Mina saan sellest aru nii, et algul oli mõte, idee, mida ja kuidas teha, alles siis tuli tegu, antud juhul ei midagi vähem ega rohkem kui maailma loomine.

Kui üks eesti vanasõna “Enne mõtle, siis ütle” räägib mõtlemise ja rääkimise, siis teine “Üheksa korda mõõda, üks kord lõika” mõtlemise ja tegemise vahekorrast, mõtlemise ehk sõna tähtsusest, ülimuslikkusest..

Ühest kõigi aegade kuulsaimast filosoofist  Socretesest on järgnev lugu: valitseja palus tal tuua endale maailma parima asi. Socrates käis turul, valmistas roa keelest ja serveerides selgitas, et keel on see, mille abil täname, kiidame, avaldame armastust jne., see millega võime teisi rõõmustada, teha neid õnnelikuks. Valitseja jäi rahule. Järgmisel päeval palus ta endale tuua maailma kõige halvem asi. Socrates läks turule, keetis lõuna ja serveeris talle jälle keele. Kui valitseja küsis: “Mis see tähendab, eile oli keel ju kõige parem asi?” Socrates seletas, et keele abil me solvame, valetame, laimame, teeme teisi kurvaks, õnnetuks, võime isegi tappa. Ja valitseja jäi jälle rahule.

Sõnal on suur võim, oleneb, mida, kuidas ja millal seda kasutada. Just nimelt nii, kõik need kolm on tähtsad, „mida“ ehk sõna ise, „kuidas“ – millise intonatsiooni, rõhu, zhestiga seda ütleme, milliste sõnadega koos jne., „millal“ – õige ajastus, ilusaimgi sõna võib valel ajal mõjuda halvasti. 

Kui sageli arvatakse, et mõte ja sõna ei tähenda midagi, sest sõna ei ole veel tegu, siis ütlemine ja paraku ka mõte on teatud mõttes tegu, seda on kinnitanud ka uuemad uuringud neurobioloogia, -keemia  ja -füsioloogia jt. valdkonnas. Sõnad avaldavad meie organismile ja käitumisele palju suuremat mõju, kui tavaliselt arvame.

Kui inimesel on raske luumurd, ta on kipsis jalaga voodis ega saa liikuda, siis jalalihased kõhetuvad üpris kiiresti. Nüüdseks on tõestatud, et kui ta ainult oma mõttes kujutab iga päev ette, kuidas ta oma jalga liigutab, siis on lihaste seisund palju parem. Mõttejõud materialiseerub.

Kas me ikka mõtleme, enne kui midagi ütleme? Kui palju jälgime, kuidas me räägime, mis sõnu kasutame? Üks esimesi kordi, kui ma seda selgelt märkasin, oli aastaid tagasi. Sõitsin rongiga ja ühes peatuses tuli peale ema oma 2-3 aastase tütrega ja istusid minu vastaspingile. Mõne aja pärast küsis tüdruk juua ja ema vastas talle: “Kannata, kuni koju jõuame!” Esimest korda jõudis mu teadvusse selle sõna tähendus. Miks peab laps kannatama? Ta oleks võinud öelda: “Palun oota, kuni …..”, “Palun ole kannatlik, varsti …”, „Vabanda, ma unustasin, kohe annan, kui jõuame….“ jne. See ema käskis oma tegematajätmise pärast lapsel kannatada.

Seda „Kannata“ võime kuulda väga sageli. Kannatus ja kannatlikkus on küll sarnased sõnad, kuid erineva tähendusega. Kui kannatama tähendab kannatamist, kannatust, peaaegu piina, siis kannatlik on pigem rahulik äraootamine, vastand kärsitusele. Kui meie kasutame kannatlikkuse asemel väga sageli kannatust, siis näit nii vene kui inglise keeles on nende kahe mõiste jaoks täiesti erinevad sõnad.

Peale seda juhust ei sunni ma end ega soovi ka teistele kannatamist, vahel küll kannatlikkust, sest paljud sündmused, protsessid võtavad aega ja ei ole mõtet tahta kõike kohe ja palju. 

See kehtib ka sh. psühholoogiliste ja tervise probleemide puhul, paranemine ja tervenemine toimub aegamööda ning üks seansi või kuuriga ei saa teist terveks teha.

 * Ükski ülaltoodud mõte ei pretendeeri lõplikule ega ainsale tõele, vaid on mõtisklus, minu isiklik kogemus, arusaam, mis võib aidata kellelgi midagi laiemalt näha, teisiti mõista, täpsemalt kasutada. Ja võib ka mitte.