Tervise ja diagnoosi vahel
Tervise ja diagnoosi vahel
Tavaliselt algab haigus pikamööda, mitte üleöö, isegi siis kui nii näib. Soodsates tingimustes: pinge ja puhkuse vahekord, füüsiline koormus, emotsioonid, erinevad keemilised ained, temperatuur jne. on terves organismis kõik tasakaalus. Keha toimib harmooniliselt, rakud toodavad vajalikke aineid, paljunevad, tõmbuvad kokku ja lõõgastuvad jne.
Reaalselt elame me kaugeltki mitte ideaalsetes tingimustes: müra, tolm, kiirgus, palav, külm, kuiv, niiske, tuuline jt. Intensiivse tootmise tõttu on põllumaa kas ärakurnatud või üleväetatud, toidus napib vajalikke mikroelemente ja vitamiine, kuid sisaldab mitmesugused lisandeid: väetised, pestitsiidid, konservandid, värv- ja lõhnaained jne. Emotsionaalne ja vaimne pinge on üha suuremad.
Aastasadu oli enamiku inimeste elu peamine küsimus, kuidas ellu jääda, s.o. Maslow püramiidi alumised astmed. Tsivilisatsiooni arenguga on väga paljudel küsimus mitte enam „kas“, vaid „milline“. St. mitte enam lihtsalt toit laual, riided seljas, katus pea kohal, vaid üha olulisem on, millised need on. Vajaduste kese on paljudel selles püramiidis ülespoole tõusnud. Olulisemad kui pelgalt ellujäämine, on suhted, eneseteostus, positsioon, status, imidž, mis toob endaga kaasa võrdlemise teistega, konkurentsi, üha uued eesmärgid ja suurema närvipinge, ajutise rõõmu, muretsemise, läbipõlemise, masenduse.
Kui organismile on midagi liiga palju või liiga vähe, siis on see lisakoormus, stress, millega peab toime tulema, et säilitada homeostaasi (erinevate süsteemide tasakaal organismis).
Rakud peavad selle nimel pingutama, teisi kompenseerima, varsti ilmnevad närvilisus, ärrituvus, rahutus, tähelepanu- ja keskendumisvõime langus, unetus, lihaspinged, valud, põletikud.
Pingutuse tulemusel rakud väsivad, mis toob kaasa väsimuse, unisuse, tüdimuse, jõuetuse, nõrkuse, apaatsuse, loiduse. Eelkõige kannatavad organismi tööd reguleerivad närvisüsteem, hormoone tootvad näärmed ja immuunsus.
Need on üldnähud, inimene tunneb end halvasti ja on sageli pahane, et perearst ei oska diagnoosi panna ega ravida, soovitab vaid vitamiine ja puhkust.
See on aeg, kus häire ei ole veel leidnud „oma kohta ega vormi“, konkreetsed sümptomid, mis on diagnoosi aluseks, veel puuduvad. Kogu organismi tuleb toetada: töö ja puhkuse vahekord, lõõgastused, värske õhk, füüsiline koormus, sobiv toitumine, sh. ja vahel lisaks vitamiinid, antioksüdandid, mineraalid, immuunsust tugevdavad jt. eluks vajalikud keemilised ühendid.
Piltlikult võiks seletada nii, et hermeetiline kattel on tulel. Kui auru välja ei saa lasta, siis varem või hiljem see kattel lõhkeb (näit ootamatu infarkt, mis on sageli just tugevate tahtejõuliste ja pealtnäha tervete meeste haigus). Kui aga kann on tulel, siis keemisel tuleb aur tila kaudu välja ja kann ei lõhke. Kuid…kui tuli on piisavalt kaua all ja kogu vesi on ära keenud, siis kann hakkab kõrbema (näit isheemiatõbi, kõrge vererõhk, mis arenevad aeglasemalt ja kestavad kauem) ja lõpuks sulab üles. On väga oluline, et väline = tuli ja seesmine = vesi oleksid omavahel tasakaalus, siis on kann terve ja vesi keeb, ehk terves kehas pulbitsev aktiivne elu.
Mida teha? Kõige lihtsam, mingi aja toimiv „auru välja lasta“: trennid, lõõgastused, sõbrad, hobid. „Vett lisama“ – s.o. probleemide teadvustamine ja lahendamine, sobiv toitumine, füüsiline koormus. Väga tähtis on ka „tuld“ jälgida, so. stressi taset reguleerima. Tugev tahe ja jõud, so. tahtejõud lubab küll palju raskuseid ületada, kuid kahjuks see tee viib sageli hoopiski mitte sinna, kuhu tahaks.
On vaja teha olulisi valikuid ja midagi muuta. Sageli ei aita, kui teha vanu asju üha rohkem ja paremini, vaid on vaja teha midagi teisiti või isegi hoopis teisi asju.
Oma keha ja meeled on parimad teejuhid: kui oled väsinud, puhka, kui ärritunud, leia meelepärast tegevust ja seltskonda, venita lihaseid, liigu, eriti hea on väljas, söö värsket ja võimalikult puhast toitu, vajadusel antioksüdante, vitamiine, kasuta ravimtaimi.