vägivallast

See äratundmine oli nii tugev, et saatsin selle listis laiali. Minu üllatuseks sai see väga suure vastukaja osaliseks. Eriti mõtlemapanevad olid järgnevad kommentaarid: „Kui palju vägivalda lapsed oma vanematele andestavad!“ ja „Vägivallal on laiad ja kestvad tagajärjed.“

Hakkasin sel teemal edasi mõtlema. Arusaadav, et vägivald ei ole tingimata füüsiline, vaimne on vahel isegi veel hullem. Füüsilise puhul on selge, millega tegemist ja seda on lihtsam ära tunda. Vaimsega on hulga keerulisem. Kõik saavad aru, et siia kuuluvad mõnitamine, alandamine, sõimamine, kuid need ei ole mitte sugugi ainsad. Igal lapsel on ainult ühed vanemad, kes on talle kõige tähtsamad, lähedasemad ja keda nad armastavad alati ja tingimusteta, kelle tähelepanu ja armastust nad vajavad ja püüavad seda saada igal moel, vähemalt väga kaua.

Vanematel võib olla rohkem lapsi, vahel võivad nad oma lastesse lisaks armastusele ka teisiti suhtuda, kuni mahajätmise või äraandmiseni. Paljud on kuulnud lugusid, kuidas mahajäetud ja lapsendatud lapsed, kui nad saavad sellest teada, hakkavad oma vanemaid otsima. Sest nad ikka armastavad oma vanemaid, kõigele vaatamata ja on sageli valmis neid igati mõistma ja andestama..

Üks varjatud ja kaua arusaamatu vaimne vägivald on liigne „kasvatamine“. Kui vanemad pidevalt last käsivad-keelavad ja suunavad-sunnivad olema nii ja selline, mida ja kuidas nemad tahavad. Laps peab vanemate armastuse „välja teenima“, täitma nende käsud /soovid, vastama nende  ootustele ja nii loobuma iseendaks olemisest. Neist võivad saada küll korralikud inimesed, kuid vaevalt õnnelikud.

Teine võimalik oht on see, et kui kõige lähem, armastatud ja loomulikult armastav (teisiti ju laps ei kujuta ettegi) inimene võib lubada endale lapse suhtes vägivalda (mittearvestamisest jõhkruseni), siis see muster võetakse omaks kui loomulik käitumisviis ja see hakkab korduma ka hilisemates suhetes.

Kui laps on pidanud vanemate käskude-keeldude järgi elama, siis ta ei pruugi teadagi, mida tema ise tahab. Kui ei tea, siis ei saa seda ka teistele öelda. Ta kannatab välja ükskõiksuse, solvangud, alandamise, füüsilise vägivalla, sest see käib ju armastusega kaasas. Nii ongi ta hiljem kas allasurutud või, kui ta tahab sellest välja murda, oma komplekse kompenseerida, „oma“saada, siis konfliktne, kompromissitu, agressiivne.

Kui vanemad on lapse arvamust küsinud, sellega arvestanud (mitte segi ajada kasvatamatusega!), reaalseid võimalusi ja võimalikke tagajärgi selgitanud, siis laps õpib oma soove teadvustama, neid välja ütlema, dialooge ja läbirääkimisi pidama. Ta peab endast ja teistest lugu, temast saab suhetes aktiivme ja võrdne partner, ta austab ennast ja teisi, temaga ja tema arvamusega arvestatakse. Sellisest lapsest kasvab palju tõenäolisemalt õnnelik inimene.