vihapurse
Kuidas ennetada vihapurset
Tavaliselt ei teki vihapurse esimesel korral, vaid see pada on juba tükk aega „tulel podisenud“. Kõige parem on kohe esimene kord, kui midagi juhtub või ei meeldi, seda öelda. Siis saab seda teha rahulikult ja vaikselt, rahulolematus on veel värske ja tavaliselt ka väike.
Kui aga seda ei taha/julge teha, siis ega see rahulolematus, viha, solvumine, häbi või süütunne kuhugi kao, see surutakse alla ja ta jääb kuhugi oma „väljapääsu ootama“. Ükskord saab mõõt täis ja siis võib väikese põhjuse ajendil aja jooksul kogunenud pahameel välja pursata, vahel veel lisaks valele inimesele, sellele, kes viimase piisa lisada aitas või isegi täiesti kõrvalisele.
Ütlema peaks selgitades oma tundeid, mõtteid ja soove, mitte rünnata ega süüdistada. Pikka juttu ei jaksa teine kuulata, ta hakkab end õigustama, vastu vaidlema, süüdistama jne. Vihjest ei pruugi teine aru saada. Tuleks öelda 3 üheselt arusaadavat lauset: mis juhtus, mida tundsin, mis on minu ettepanek.
Laste, aga ka täiskasvanute puhul on inonatsioon väga tähtis, mis kõneviisis temaga rääkida. Käskiv, „keelav, õiendav ja irisev“ kõneviis takistavad tulemuslikku suhtlemist. Keelava kõne puhul ei selgu alati, mida peaks tegema ja see võib põhjustada segadust. „Ära tee“ ei ütle veel, mida tegelikult ootate või tahate. Nii keelav kui käskiv tekitavad sageli tunde, et teine tahab mind alistada või kontrollida, see võib tekitada negativismi ja trotsi „vot just teen/ei tee!“
Kõige arusaadavam on jaatav: mida ma tahan, soovin, ootan, vajadusel selgitage, miks. Palju rohkem võiks hoopis küsida, mis sa arvad, kuidas oleks seda kõige parem teha, minna, olla jne. Kui vastus on ilmselt ebasobiv, siis selgitage, mis tagajärjed sellisel käitumisel võiksid olla ja kas see on ikka see, mida ta tahab. Nii õpib laps või teine täiskasvanu oma soove teadvustama ja välja ütlema, nägema ja analüüsima oma teguda tagajärgi ja ka vastutama.
Järgmine samm käitumuslikul tasandil on „katkise plaadi vahetus“. Tehke seda üksi, rahulikus olekus, võite ka vaikse muusika mängima panna. Lõõgastuge, tehke mõned rahustavad sügavad hingamised, rõhk väljahingamisel.
Ja nüüd harjutus etappide kaupa, mõelge rahulikult, kujutage ette, võtke aega niipalju kui vaja:
- Mis on see käitumine, mida ma tahaksin muuta
- Mis seda käitumist vallandab, mis on päästik
- Kuidas tahaksin selles olukorras käituda: mu kehaasend, poos, žestid, sõnad, hääletoon, kõrgus, kiirus jne? (Mida täpsemalt visualiseerite (kujustate), seda parem. Soovitav on täpselt kirja panna, nii kinnistub paremini. Kirjutage poolavatud silmadega, nii säilitate lõõgastusseisundi.
- Kujustage p. 2. käitumist ja siis vastuseks enda 1. käitumist, mis on nagu katkine plaat, mis ühel kohal ringi „jouab“ega lähe edasi. Visualiseerige see katkine plaat võimalikult täpselt.
- Võtke kujutluses see plaat ära ja asendage uuega, nagu on p.3. (Korrake plaadivahetust mõni kord).
- Kujustage p.2, tehke paus, hingake sügavalt, lugege näit 10-ni ja asendage katkine plaat uuega, sellisega, nagu tahate. Tehke seda mitu korda, kuni tunnete, et uus plaat „hakkab mängima“.
Kui see on selgeks saanud, siis päris elus võtke kohe peale ebameeldivat seika väike paus, hingake, lugege 10-ni, suruge küünega pihku, jooge lonks vett ja kujutage, et vahetate plaadi ja alles siis vastake.
Kui neid väiksed, kuid olulised „nipid“ omaks võtta, aitavad nad suhteid oluliselt parandada.