Karjäärinõustamine

„PÕHJARANNIK“ 23.04.2005.

EPP VESKI, psühholoog

Viimastel aastatel on nõustamine muutunud kogu Euroopas, ka Eestis väga aktuaalseks. Mitmetes koolides töötab nõustaja, mõnes on alustatud ka karjääriõppega.

Eelmisel aastal käisin Soomes mitmes koolis tutvumas, kuidas nõustajad koolis töötavad: toimuvad karjääriõppe tunnid, tehakse individuaalset ja grupiviisilist nõustamist. Kui seni arvasin, et nõustamine on seotud eelkõige elukutse ja selle alusel sobiva kooli valikuga, siis tuli välja, et väga suur osa sellest on suunatud oma koolis õppimisele: milliseid aineid millal valida, isikliku õppeplaani tegemine jne.

Kõik need koolid on väga õpilasele orienteeritud – iga õpilane saab valida, mis aineid, mis mahus, mis järjekorras õppida ja teeb (nõustaja abiga) oma õppeplaani. Kooli asi on tagada, et õpetajad annaksid oma tunnid just nii, nagu õpilased soovivad. Meile näidati ka “Nõudeid õpetajale” ja “Õpilaste õigusi”. Kui küsisin, kas “Õpetajate õigused” on ka olemas, vastati, et õpetajal on õigus oma töö eest palka saada. Jäi mulje, et õpilane on kuningas ja kogu elu keerleb ümber tema soovide.

Katseajast tihti kaugemale ei jõua

Käisime ka suures paberifirmas, mille filiaalid on mitmes riigis. Tootmine käib tehnoloogia viimase sõna järgi. Inimressursside osakonnas räägiti töötingimustest, õppimisvõimalustest (igal töötajal võimaldatakse õppida nii palju kui ta tahab!), töölepingutest jne. Tööandjale on töölise puhul olulised eelkõige režiim ja oma ülesannete õigeaegne täitmine. Töötajatel ei ole vabadust valida, millal, mida ja kuidas teha. Liin jookseb suure kiirusega, tööline peab seda vahetpidamata jälgima ja vajaduse korral viivitamatult sekkuma.

Tekkis küsimus, kuidas koolist tulnud noor, kellel on seal antud suurte valikuvõimaluste tõttu juba tekkinud tunne, et tal on vaja vaid soovida ja just nii kõik läheb, nende uute tingimustega harjub? Vastus oli, et sageli ei harjugi. Paljud noored katseajast kaugemale ei jõua.

Inglased rääkisid, et neil on seesama probleem: “õpilaskeskse kooli” lõpetanud ei saa töökohal hakkama. Mitte niivõrd erialaliste teadmiste või oskuste, kui režiimi, täpsuse, allumise, suhtumiste osas. Seepärast eelistab üha rohkem ettevõtteid tööle võtta just omaduste, hoiakute, motivatsiooni, väärtushinnangute, õppimisvõime poolest oma organisatsiooni kultuuriga sobivaid inimesi, kelle nad ise oma vajaduste ja tehnoloogia kohaselt välja koolitavad. Osa tööandjaid eelistab migrante, kes on rangemate tingimustega nõus, või siis viiakse oma tootmine hoopis mujale, mis toob regioonis kaasa tööpuuduse.

Kaob oma klassi tunne

Soome koolidega tutvudes tekkis mul veel hulk küsimusi. Kas iga õpilase iga soovi täitmine tähendab ikka õpilaskesksust? Kas soovid ja soovikesed on ikka samad, mis tegelikud vajadused? Kas liigsed valikuvõimalused (st valikuid on rohkem, kui laps selles vanuses valida suudab) ei tee nii õpilaste kui õpetajate elu tegelikult raskemaks? Kuidas tagada klassiruume ja õpetajaid, kui iga õpilane tõesti oma õppeplaani teeks? Võiks ju juhtuda, et näiteks ajaloo tunnis on täna kell 9 õpilasi 2, kuid keemias 46.

Ja veel: kas “igal-sammul-nõustamine” ei vii kaugemas perspektiivis õpitud abituseni, kus iga otsustuse puhul on vaja nõustaja abi? Kas liigne “õpilaskesksus” ei ole tegelikult karuteene õpilastele, kellel on hiljem tööl ning elus raskem hakkama saada, kuna kohuse- ja vastutustunne on neile võõrad?

Suured valikuvõimalused toovad kaasa veel ühe tagajärje – kaob oma klassi tunne. Füüsilis-ruumiliselt on see kadumas, sest paljud tunnid toimuvad aineklassides. Isikliku õppeplaani puhul kaovad klassid ka klassikaaslaste, kuuluvuse ja emotsionaalsuse mõttes, sest igas tunnis on uus seltskond. Ühe Soome kooli direktor rääkis, et nende koolis pidusid enam ei toimu, sest oma klassi tunne on kadunud, kuid kool on liiga suur, et sellega samastuda. Lastel on kuulumisvajadus rahuldamata, see viib võõrandumiseni, abi otsitakse tänavalt ja kampadest. Sealt on kerge kuritegevuseni jõuda.

Õppigem teiste kogemustest

Liigse õpilaskesksuse üks põhjus on ilmselt väga pragmaatiline: paljudes Euroopa riikides on sündimus langenud, koole on rohkem kui õpilasi ja iga kool peab ellujäämise nimel kindla arvu õpilasi saama. Kuid hinnatud ja prestiižsetesse koolidesse on raske sisse saada. Seal kehtivad ranged nõuded ja kord, mis ei välista ju vabadust, loovust ning omaalgatust. Just nende koolide lõpetajad on hiljem edukad ja hinnatud.

Kas meil Eestis on ikka vaja järele proovida kõike, mis mujal tehtud? Eriti, kui seal juba isegi nähakse, et “hästi mõeldud” toob kaasa ka ootamatuid ja soovimatuid tagajärgi.

Ehk oleks parem, kui valikuvõimalused oleksid vaid sammu võrra ees valimisvõimest? Siis oleksid võimalused stimuleerivad, mitte hirmutavad ja frustreerivad.

Kas ei peaks enamikku ainetest õpetama kooli etteantud ajal ja järjekorras ning mõningate ainete osas jääma valikuvõimalused, mis kasvaksid järk-järgult koos laste valikuvõimega? Võib-olla õpiksid lapsed siis paremini leidma tasakaalu kohustuste ja vabaduse vahel ning neil oleks hilisemas elus kergem hakkama saada. Kas ei oleks targem õppida teiste kogemustest, usaldada rohkem õpetajaid ja anda neile rohkem õigusi?

Epp Veski on Leonardo projekti “Ettevalmistus tööks” juht.