õpilaskesksus

Heaks nõustajaks ei saada auditooriumis
Tavaliselt on koolides üks nõustaja 400–600 õpilase kohta. Nõustajatena saavad töötada vaid pedagoogilise haridusega õpetajad (kõigil ei ole pedagoogidiplomit!), kes on läbinud ka kaheaastase (35 ainepunkti) koolituse ülikoolis.

Koolis on karjääriõppe tunnid, nõustatakse põhiliselt rühmades, vähem individuaalselt. Oluline osa nõustamisest käsitleb oma koolis õppimist: milliseid aineid millal valida, oma õppeplaani tegemine jne. Koolid, kus käisime, on õpilasekesksed – iga õpilane saab kooliaasta algul valida (umbes 30–35 moodulit), mis aineid, millises mahus, mis järjekorrasõppida, ja koostab nõustaja abiga oma õppeplaani.

Kooli asi on tagada, et õpetajad annaksid oma tunnid just siis, kui õpilased seda soovivad. Kõik on nii ilus: tule, vali, tee plaan ja õpi. Ise tehtu motiveerib ja suurendab vastutustunnet. Meile näidati ka “Nõudeidõpetajale” ja “Õpilaste õigusi”. Küsimusele, kas “Õpetajate õigused” on ka olemas, sain pärastmõningat pausi vastuseks, et õpetajal on õigus oma töö eest palka saada. (Minu jaoks tekkis siin esimene, tegelikult teineküsimärk.)

Käisime kokkade ametikoolis, kus koolirestoranis serveeriti meile maitsvat lõunasööki, näidati videot õpilaste praktikakohtadest (sh Inglismaa ja Prantsusmaa lossides!) ja õppekööke.

Metsanduse kutsekoolis nägimeõppeklasse mitmekesiste õppematerjalidega ja kõrgtehnoloogilisi masinaid. Lõpuks viidi meid metsa, kus võimsa masina kabiinis autojuhi-langetaja-laasija-arvutioperaatori selja taga olles nägime, kuidas käib suure puu langetamine, laasimine ning palkideks lõikamine paari minuti jooksul.
Just siis adusime, et heaks nõustajaks ei saa õppida auditooriumis, raamatu või arvuti taga. Isegi

täiuslikud andmebaasid ei anna elust tegelikku pilti. Hea nõustaja peab käimavähemaltmõnes ameti-, kutse- ja ülikoolis, et ise näha-kuulda-kogeda, mida ning kuidas seal õpitakse, kuidas ja kus tehakse praktikat, kus ja mis tööd on võimalikpärast leida. Sama oluline on käiavähemalt oma piirkonna tähtsamates ettevõtetes, et nähavõimalusitööd saada ja mida see töö tegelikult tähendab.
Viimasel päeval kдisime Kaukases, Soome suuruselt teises paberitootjas, mille filiaalid on mitmes riigis. Firmal on oma klubi, tervisekeskus, restoran, suve- ja talvemajad jne. Tootmine käib tehnoloogia viimase sõnajärgi. Inimressursi osakonna töötajadrääkisidtöötingimustest, õppimisvõimalustest (iga töötaja võibõppida nii palju, kui tahab!), lepingutest jne.
Tööandjale on töölise puhul kõigetähtsamad distsipliin ning ülesannete täpne (nii ajalises kui kvaliteedi mõttes) täitmine. Töölisel ei ole mingit vabadust valida, millal ja mida ta teeb. Liin jookseb kiirusega üle 100 km/h, tööline peab seda jälgima ja vajadusel kohe sekkuma.

Õpilasekesksest koolist tulnul on raskusi

Tekkis küsimus, kuidas harjub nende tingimustega koolist tulnud noor, kellel on juba tekkinud tunne, et tal on vaja vaid soovida ja just nii kõik toimub? Sageli ei pidavatki harjuma. Inglased rääkisid, et ka neil ei saa nn õpilasekeskse kooli lõpetanud sageli töökohal hakkama – ja seda mitte erialateadmiste ja -oskuste, vaid just hoiakute, distsipliini, täpsuse, allumise (õigem oleks allumatuse) pärast.
Seepärast eelistab üha rohkem ettevõtteidvõttatööle omaduste, hoiakute, motivatsiooni ja väärtus- hinnangute poolest organisatsiooni kultuuriga sobivaid inimesi ja siis nad ise välja koolitada (umbes sama näitas TÜ hiljuti korraldatud uuring). Nii saavad ettevõtjadtöötajateleõpetada, mida ja kuidas on vaja töökohal teada, ning neid mitte koormata liigse ja kasutuga.

Osa tööandjaid eelistab aga migrante, kes on nõus rangete tingimustega, või viib oma tootmise hoopis mujale.

Õpilasekesksus ja valikuvõimalused

Allpool mõned tekkinud küsimused, millele mul vastust ei ole.
– Kas iga õpilase iga soovi täitminetähendabõpilasekesksust? Kas soovid ja soovikesed on ikka samad, mis tegelikud vajadused?
– Kas liigsed valikuvõimalused (st valikuid on rohkem, kui laps selles vanuses valida suudab) ei tee nii õpilase kui ka õpetaja elu raskemaks? Kas sellega ei tehta nõustajateletööd juurde? Kui palju suudab nõustaja individuaalseid plaane teha ja kui paljudel puhkudel jäetakse mulje, et see on nii, kuid tegelikud plaanid tehakse selle järgi, et grupid ilusti täis saaksid? Kas “igal sammul nõustamine” ei vii kaugemas plaanis õpitud abituseni, mistõttu iga otsustuse puhul on vaja nõustaja abi?

– Suured valikuvõimalused toovad kaasa veel ühe tagajärje – kaob oma klassi tunne. Füüsilis-ruumiliselt on see juba kadumas, sest paljudes koolides toimuvad tunnid aineklassides. Kui õpilastel on isiklik õppeplaan, kaovad klassid ka kuuluvuse, emotsionaalsuse ja ühiste klassikaaslaste mõttes, sest igas tunnis on uus seltskond. Üks koolidirektor ütles, et nende koolis pidusid enam ei toimu, sest oma klassi tunne on kadunud, kool tervikuna on aga liiga suur, et sellega samastuda. Lastel on rahuldamata kuulumise vajadus, see viib võõrandumisele ja abi otsitakse kampadest ja tänavalt.
– Kas liigne õpilasekesksus ei ole karuteene õpilastele, kellel on hiljem elus raske hakkama saada?
Kas liigse õpilasekesksuse üks põhjus on väga pragmaatiline: paljudes Euroopa riikides on koole

rohkem kui õpilasi ja iga kool peab ellujäämise nimel püüdma rohkem õpilasi saada.
– Kas meil Eestis on ikka vaja proovida järelekõike, mida mujal tehtud? Eriti, kui seal juba nähakse “hästimõeldu” teist poolt, mis toob kaasa ka mittesoovitud tagajärgi.

– Kas oleks parem, kui valikuvõimalused oleksid vaid ühe sammu võrra ees valimisvõimest? Siis oleksid võimalused stimuleerivad, mitte hirmutavad ja frustreerivad. Kas ei peaks enamikku aineid õpetama kooli etteantud ajal ja järjekorras ning teatud aineid saama valida. Valikuvõimalused kasvaksid järk-järgult koos laste valikuvõimega? Võib-olla õpiksid lapsed siis paremini leidma tasakaalu kohustuste ja vabaduse vahel ja nad saaksid hilisemas elus paremini hakkama.

– Kas ehk oleks targem õppida teiste kogemustest ja anda õpetajatele rohkem õigusi?