PSÜHHOTERAAPIA

Psühholoogiline nõustamine on lühiaegne, aitab lahendada mõnd konkreetset probleemi.

Psühhoteraapia on pikem, oma mõttemaailma, sh. oma suhtumiste, ettekujutuste muutmine, eelkõige seoses endaga. Mõte ise ei muuda, on vaja tegu  harjumuste muutmine, et saavutada oma eesmärkide ja parandada heaolu. Põhiküsimus  Mida ma tahan? Mis on mulle tähtis? Mida ma pean tegema, mida muutma, et neid saavutada? 

Varem peeti eelkõige nõrkade ja (vaimu)haigete pärusmaaks. Levinud oli arvamus, et oma eluga peaks ise hakkama saama, ei taha lähedasi oma muredega koormata, kolleegidele ja sõpradele ei julge rääkida, võõrastele ka aga piinlik. Nii jäigi inimene sageli oma mure või valuga üksi, muutub kinniseks. Kui lahendust ei leia, siis lisanduvad pahurus, solvuvus, enesehinnang langeb jne kuni depressiooni ja masenduseni.

Rahustid ja antidepresandid võivad anda ajutist leevendust, aga ei lahenda tavaliselt probleemi. Vahel on ajutiselt vaja, et jõuda sellisesse seisundisse, et saaks juba lahendust otsida. Pikaajaline antidepressandi kasutamine meenutab pampersit, ei tunne, et tagumik on märg, kuigi tegelikult ju on.

Kaasajal on seisukoht muutunud, on loomulik, et aeg-ajalt võib tulla ette olukordi, kus on vaja psühholoogi/psühhoterapeudi abi.