Psühholoogiline nõustamine on lühiaegne ja aitab lahendada mõnd konkreetset probleemi.
Psühhoteraapia on pikem, oma mõttemaailma, sh. oma suhtumiste, piirangute, väärtuste, ettekujutuste muutmine, eelkõige seoses endaga. Mõte ise ei muuda veel midagi, on vaja tegu, harjumuste muutmine, et saavutada oma eesmärkide ja parandada heaolu. Põhiküsimused on: Mida mina tahan? Mis on mulle tähtis? Mida ma pean tegema, mida muutma, et neid saavutada?
Lihtsustatult, kui toru lekib, siis esmane psühholoogiline nõustamine võib olla nagu vee kinnikeeramine, tihendi vahetamine või punni ette panemine. Psühhoteraapia puhul vahetatakse kas jupp toru või kogu torustik, sõltuvalt kliendi tahtest ja valmisolekust endaga tööd teha.
Varem peeti eelkõige nõrkade ja (vaimu) haigete pärusmaaks. Levinud oli arvamus, et oma eluga peaks ise hakkama saama, ei ole vaja lähedasi oma muredega koormata, kolleegidele ja sõpradele ei julge rääkida, võõrastele ammugi mitte. Nii jäigi inimene sageli oma mure või valuga üksi, muutus kinniseks. Kui lahendust ei leia, siis lisanduvad pahurus, solvumine, enesehinnang ja -kindlus langevad jne kuni depressiooni ja masenduseni.
Rahustid ja antidepressandid võivad anda ajutist leevendust, aga ei lahenda tavaliselt probleemi. Vahel on neid ajutiselt vaja, et jõuda sellisesse seisundisse, et saaks juba lahendust otsida. Pikaajaline antidepressandi kasutamine meenutab pampersit, ei tunne, et tagumik on märg, kuigi tegelikult ju on.
Kaasajal on seisukoht muutunud, on loomulik, et aeg-ajalt võib tulla ette olukordi, kus on vaja psühholoogi/psühhoterapeudi abi.