TÄNA TÄNA

Mõni aasta tagasi olin kolm nädalat Indias, Aurovilles. Käisin tihti väikestes käsitöö poekestes. Ühel hommikul astusin sisse ühte kashmiiri poodi. Parajasti oli väljumas üks mees, kes ütles, et võtab automaadist raha ja tuleb kohe tagasi. Laual oli suur hunnik tema poolt väljavalitud hõbeehteid.

Seda nähes ütlesin juba tuttavale müüjale: „Sul on täna hea päev!“ Ta vaatas mulle otsa ja ütles tõsiselt: „Iga päev on hea päev.“ Ma täpsustasin: „Tahtsin öelda, et õnnelik päev“. Tema vastas „Iga päev on õnnelik päev“. Püüdsin veel, parandasin, et edukas päev.

Tema vastas: „Iga päev on hea, õnnelik, edukas, kasulik“. Ulatas naeratas klaasi teega ja vastas: „Iga päev on kasulik päev. Kui keegi ostab, siis saan raha, mida peale hooaega oma küla rahvale tehtud töö eest viia. Kui ostjaid ei ole, aga tuled sina, siis me joome teed, räägime juttu ja mulle see meeldib. Kui sa ei tule, siis ma saan koristada, asju riiulitel sättida, jumalat tänada, lugeda, naaberpoepidajaga teed juua, tukkuda. Iga päev on hea, edukas, kasulik, õnnelik päev ja ma olen iga päeva eest jumalale tänulik.“

Kuulasin teda huviga ja tundsin veidi piinlikkust. Mulle oli üllatav selle mehe ellusuhtumine, kelle kogu elamine mahub ühte kotti, kes toob rohkem kui 3000 km kauguselt oma küla rahva käsitööd turistidele müügiks. Nii me siis jõime teed ja rääkisime, mina rohkem kuulasin ja vahel ka küsisin.

Kui meil on palvetamine eelkõige palumine, palume endale midagi, sageli asju, harvem ka teistele, siis Indias ei olegi palve mitte niivõrd palumine, kui tänamine. Tänu selle eest, et elan, näen päikest, mul on lähedased, süüa, koht, kus olla jne. Eesti keeles on isegi sõnad palve ja paluma sama algusega. Kas seepärast meie palve ongi palumine?

Ükskord hakkasin Vilniusest õhtul tagasi sõitma. Ilm oli vihmane, mul oli veel bussini aega ja läksin ühte poodi. Proovisin seal midagi selga, oli vaja teist numbrit ja käisin korraks kabiinist väljas. Pärast avastasin, et rahakott jope taskust minu jaoks suure summaga oli kadunud. Mu esimene mõte oli: „Miks mina?“ Järgmisel hetkel avanes mulle hoopis teine insait. Miks ma ei küsi „Miks mina?“, kui juhtub midagi head, läheb plaanitust paremini, küll aga teen seda õnnetuste puhul? Miks ma ei täna heade üllatuste puhul, küll aga palun abi, lahendust äparduste, raskuste puhul. Miks ma häid sündmuseid ei märka nii, nagu ebameeldivaid?

Hiljuti käisime Jordaania. Olen ka varem Araabia maades käinud ja mulle on nende ellusuhtumine meeldinud. Seekord aga eriti: väga sõbralikud, abivalmis, väärikad, rahulikud, enesekindlad. Pakuvad, aga valdavalt üks kord, meie seal pealetükkivust ei näinud. Aqabas tahtsin minna varahommikul snorgeldama, kui veel keegi ei ole käinud ja suurepärane veealune maailm palju rikkalikum.

Terrassil külitas hotelli omanik diivanil patjadel ja vabandas, et nii vara ei ole hommikusöök veel valmis, aga joogu ma temaga tass teed. Jutt läks peagi islamile ja ma küsisin, milles nende palvetamine seisneb. Õnneks oskasin ma just nii küsida! Ta vastas, et eelkõige nad tänavad Jumalat. See, et ma elan, et hommikul silmad lahti teen, päikest ja oma lähedasi näen, ei sõltu minust. See kõik on jumala tahe ja selle eest ma tänangi. Samuti kõige selle eest, mida näen, kuulen, tunnen, mis ja kes mul on.
Sain aru, et ka neil on palvetamine mitte palumine, vaid tänamine. Selline lähenemine paneb märkama ja mõtlema selle üle, mis mul on, seda hindama ja mitte keskenduma sellele, mida mul veel ei ole.

Veel üks lugu: kaks beduiini, kes väga hästi oskasid inglise keelt, ei saanud kuidagi aru, mida tähendab „kade“. Ka mitmed näited ei aidanud. Küll aga teadsid nad väga hästi, mis on armukadedus. Kui seletasin, et kade ollakse asjade pärast ja armukade suhetes, siis vaatasid nad ikka arusaamatult mulle otsa. Nad ei saanud aru, mis on kade, nad on tänulikud selle eest, mis neil on ega tunne kadedust, kui naabrimehel on uuem, suurem, läikivam, nagu meil sageli.  
Mõni aeg tagasi, kui kirjutasin üles sama kirjapildi ja erineva tähendusega sõnu, avastasin, et „täna“ on nii päev, eilse ja homse vahel kui ka „aitäh,“ vorm sõnast „tänama“. No oli see vast avastus!

Me peaksime hoopis rohkem märkama kõike seda, mis meil on, mida tajume, näeme, oskame, suudame, tunneme, kes oleme ja selle eest tänulikud olema.

Täna täna! Praegune päev on tänamiseks. Täna kohe, täna iga päev, seda ei saa homseks lükata.